Ma ei tea kuidas meil läheb. Ma ei saa lubada, et me jääme kokku. Ma ei oska öelda, kas tema on see Õige.
Ma tean, et ma olen õnnelik Temaga. Ma tean, et ta meeldib mulle inimesena. Ma tean, et ta on huvitav, kirglik, tark ja hooliv. Ma tean, et ma olen temasse armunud. Ma tean, et hoolin temast väga.
Ma tean, et me oleme väga lähedased. Me võiksime olla väga head sõbrad. Oleme. Aga ma ei tea, kas me suudame olla lähedased sõbrad ja samal ajal olla koos. Ma ei tea, kas me suudame.
Ma tean, et mõnel hetkel on kõik täiuslik. Me oleme täpselt ühesugused, ühel lainel. Täiuslikud, täiuslikult õnnelikud. Ja mõnel teisel hetkel oleme teineteisest miilide kaugusel. Justkui ei tunnekski teineteist. Ei mõistaks. Ei suudaks tajuda ega puudutada.
Mõnel hetkel ma tunnen, et olen valmis sellest loobuma. Sest see on raske. Sest me oleme erinevad. Teisel hetkel ma kahetsen, et üldse olen mõelnud midagi sarnast. Sest me oleme ka nii sarnased.
Mulle meeldib, et ta on tugev ja teab mida tahab. Et ta ei hooli teiste inimeste arvamusest ning ei tee kõike nii, nagu teised. Et ta julgeb olla tema ise. Tema jonnakus. Mõnel teisel hetkel ma vihkan seda. Et ta ei võiks teha midagi nii, nagu mina tahaksin või ootaksin. Väikesed asjad, mis mind võivad endast välja ajada. Närviliseks teha. Pidevad kaklused ja võitlemised. See on väsitav.
Ma ei tea, kas see on seda väärt. Ma ei tea, kas me oskame selle kõige enda kasuks pöörata. Või selle õnnestuma panna.
Aga ma tean, et me oleme juba palju muutnud. Muutunud. Üheskoos tugevamaks saanud, kokku kasvanud. Sest algus oli veel raskem. Ning võibolla kõik läheb paremaks.
Ja ma tean, et ma ei ole loobuja. Ma võin olla jonnakas või enesekeskne, aga ma ei ole loobuja. Isegi kui me elame erinevas rütmis, teab tema, kuidas mind õnnelikuks teha. Ning ta teeb seda. Erinevalt kõigist teistest.
See ongi see, mis me oleme. Kindlasti võiks see kõik olla sadu kordi kergem. Või sarnasem. Siduda ennast kellegi "nõrgaga", kellega ei peaks koguaeg kaklema. Siduda ennast kellegiga, kes tundub olevat sarnasem või õigem. Räägib õiget keelt. Elab õiges kohas. On teistsugune. Aga.
Mulle anti võimalus. Ja ma võtsin selle vastu. Ja ma teeks seda aina uuesti ja uuesti. Ning ikka oleksin õnnelik kõige üle, mis mul on. Ja võitleksin selle eest. Sest see oli minu valik. Minu otsus.

Väike prints läks taas roose vaatama. "Te ei ole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile..."Te olete ilusad aga tühjad... Teie eest ei saa surra. Kindlasti keegi, kes mööda läheb, võib mõelda, et minu roos on teie moodi. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest tema on see, keda ma olen kastnud. Sest tema on see, kelle ma olen asetanud klaaskupli alla. Sest tema on see, keda ma tuulevarjuga kaitsnud olen... Sest ta on minu roos."Väike prints