Mu arm

Mõtted. Ühel õhtul. Ühest õhtust.
Kujutlusvõime.
Ma olen võimeline Tundma, tajuma seda olemist, mis saab olema pärast Sind.
Pärast lahkumist.
Ma olen võimeline juba praegu
tundma koiduvalguse rebestavat valu
purunemist
hävingut
hingematvat tühjust
Ma tunnen seda juba praegu, teades, et see juhtub.

Sest ma nägin surma.
Nägin seda sinu silmades
Ühte suurt küsimust
kas seal on Meid pärast kõike?
kas Me oleme võimelised selleks?
Kas See ongi kõik?
Kas See ongi See?

Esialgsed unenägude suurused plaanid eluks
Tulen sinna, tuled siia...
Teades, kui ebareaalne, kui habras, kui õrn ja küsimatu see on.
Ma ei paluks sul jääda
Ja sa ei paluks mul kinni hoida

Elu, mida soovisin
vaadates teiste elu kõrvalt, kuid seda mitte tundes
enda sees, põlevat, põletavat
nüüd elades
Ei loobuks ma ühestki hetkest, sekundist
sinu lähedal
et mitte lõpus puruneda.
Ei. Ma ei loobuks. Ning selle nimel,
võin hävineda.

Kui hävinen juba praegu. Iga möödunud sekundiga lähemale kaotusele.
Kuidas, kuidas oleksin võimeline olema nädala sinuta? Kuu sinuta? Kuid? Päevi?
Päeva?
Nüüd, kui sa oled mu hinges.
Mu kehas.
Mu veres.
Nüüd, kus sa oled osa minust.
Mu Arm.

Minu komplikatsioonid ja kurbus
põimumas sinu kirgedega
imelik-veidrad üheskoos
ning võimetud üksinda.

Justkui muinasjutt ja unenägu
millest alati ärkama peab
ning edasi olelema
oma toas teed juues, üksinda
piineldes kaotuste valus ning suutmatuses
voodistki tõusta.

Ma avasin sulle enda hinge
enda vabaduse
südame
siiski midagi lubamata või ootamata
tean, neid kahtluseid ja põhjuseid
tean Sind, ennast reetmata
Peitudes pilvedesse või üksildasse kurbusesse
Olen tugev.
Olen.
Kuni elan. Kuni olen Sinuga. Kuni.
Lõpuni.