Eelmine nädal oli raske. Rumalalt raske.
Raske oli tulla tagasi. Justkui võõras, astuda sisse võõrasse tuppa, võõrasse ellu. Nagu surnuist üles äratatud. Aga kui elu näib pigem põrguna. Nii keeruline. Nii raske. Nii valus.
Ja ma olin nõrk. Tundsin ennast nõrgana.
Kuni ta mu jättis. Inimene, kellele tahtsin anda ennast kõik. Aga minu vead olid sellised, et nendega ei saanud leppida. Liiga suured.
Kui keegi sulle ütleb, et sa hävitasid pooled tema rõõmud, katkestasid pooled tema naeratused. Kui keegi sulle ütleb, kuidas ühest küljest tahad sa välja paista täiuslikuna, mitte abi vajavana. Samas kõiki teisi enda ümber põlates, vihates, eemale tõugates. Mitte kedagi vajades. Või siis kurbusesse uppudes. End kirjeldada oskamata. Oma tundeid, mõtteid. Lihtsalt tühjusesse vahtides.
Ma tean ennast, rohkem. Aga sõnad olid need, mis ütlesid välja minu olemuse. Mõni teine on ehk näinud üht või teist. Aga seda tervikut ma tunnen. Tema all olen ma ise kannatanud, kannatan. Temast tahan minema pääseda igal võimalikul sekundil. Ometi lõpetades siin samas. Vihates ja põlates samamoodi, nagu Tema. Tundes ennast tähtsusetuna, nii väiksena. Aina alludes, vahel uskudes. Olen nagu Tema ja seepärast tahangi ära.
Jah, ma tean kui arusaamatult see võib kõlada. Aga mõtlen, kas sellele on üldse abi, kas on üldse võimalust muutuda. Ja kõige vähem ma tean, kas tahan seda...
Kõik jutud on nüüd tähtsusetud. Kõik tegemised samuti. Ainus tunne või valu, mis järel, on mu suured, lõikavad peavaluhood. Mis silmist pisarad välja toovad. Juba nädalaid. Kõik asjad, mis pärast seda kuulnud olen, lugenud olen... Esialgu oli nii palju viha, üksindust. Nüüd on see segunenud ükskõiksusega. Kõige vastu. Ja nüüd ma vaikselt näen. Millise inimesega ma olin. Võin naerda enda üle. Ennast süüdistada, endas pettunud olla. Aga vähemalt ma näen. Vigu, nõrkusi. Samamoodi ka endas.
Ainus mis meid eristas, oli minu lootus. Millessegi. Muutumisse. Arengusse. Meisse.
Tema nägi, et tema ei taha sellist elu, sellise inimesega. Tema tahab Elada, tunda ennast Rahuldatult, olla Õnnelik.
See pole esimene kord, mulle. See pole esimene.
Midagi peab muutuma.