Iga hetk on hetk. Ma ei tea mis päev on. Millal aeg möödub või millal seisab. Mis kell on. Mis kell ja kas ma magan.
Ma tean, et peab sööma. Selline teadmine on küll. Kuigi süda on paha pidevalt ja oksendada tahaks. Ja ma olen nii tubli, kui ma vahepeal ka teen midagi, mitte ei jõllita põrandat. Või ei vaevle kõhuvalude ja palaviku käes. Või ei karda oma telefoni või e-maili kirjakasti. Mida ma siiski teen.
Ärge kirjutage mulle, palun, sest kirja saamisega kaasneb alati õudus ja ärevus. Palun ei ühtegi sms-i. Kuniks, kuniks kõik läheb paremaks. Ja ühel päeval ma saan jälle süüa ja magada.

Sest iga lõpp on uue algus. Ja mina olen teine ja maailm on teine minu ümber. Ja ma leian võimaluse blokeerida kõik vana, isegi kui pean välja vahetama kõik endise. Sest elu on väärt rohkemat, kui hirmu ja valu. Ja seal, päikese käes, kuhu ma lõpuks jõuan, on nii palju head ja ilusat. Ja vana jääb vanaks. Surm on ja jääb surmaks.
Sest kõik on juba ammu muutunud ja teisenenud. Sõnad pääsevad veel ligi, aga tunded on blokeeritud, kadunud. Ajuti on isegi laiali lagunemise tunne, hirm, et ma kaon ära. Või juba olengi kadunud.

Olla terroriseeritud ja elada hirmus. Mulle on öeldud isegi, et kui me elaksime samas riigis, mida kõike oleks juba tehtud minuga... Ja sinna kõrvale jälle seda, et see kõik on sinu süü. Sest kui ma ei oleks nii haige inimene, ei peaks tema nii käituma. Ehk siis mind maha jätma, kellegi teisega olema, aga samal ajal mind järjepidevalt kontrollima, valetama. Ja nüüd, sellest kontaktist ilma jäädes, terroriseerima.
Ja kui lihtne on tegelikult manipuleerida inimeste ja nende tunnetega. Mida kõike tehakse armastuse nimel. Mida mina olen teinud selle sõna nimel.
Ja tegelikult seda ju ei olegi. Millal ja kas üldse oli, või oligi kõik pidevalt üks haige mäng, suhtevõrk oma haigete sidemete ja käitumismallidega. Jumal seda teab. Nii või teisiti on sitaks raske. Teada saamine, õppimine, valede väljatulek ning sinna otsa pidev vaimne vägivald.

Palun, Jumal, et see saaks läbi ja et Ta laseks mul olla edasi. Sest ma tahan olla edasi. Millegi ilusama ja parema nimel.

Hide away.
Tahaksin nii väga peituda iseenda eest. Kuna ma seda ei oska, kasutan teisi vahendeid. Kõik päevad. Teisiti ei ole võimalik olnud.

Ühe hetkega võib maailm, millesse sa usud, muutuda nii uskumatult palju, et tundub lausa võimatu.
Mina olengi see, kes oli koos psüühiliselt haige inimesega. Kes valetas, varjas ja kõige rohkem manipuleeris. 10 kuud. Kes rääkis ja kirjutas siiani oma tunnetest, armastusest, soovidest, unistustest. Aga jättis mainimata oma tüdruksõbra olemasolu. Ja valetas, kui temalt selle kohta küsiti.
Milleks? Et manipuleerida minu tunnetega, öelda mulle asju, mida tahtsin kuulda ja hoida mind sellega enda kõrval. Näiteks, kuidas mul poleks mõtet kellegagi olla, sest näeksin pidevalt tema nägu enda ees. Ja, et ma ei saagi kunagi kellegi teisega õnnelikuks, sest ainult tema suudaks seda teha. Kui ka, et keegi ei tahakski minuga olla koos, sest ma teen seda ja teist valesti. Hoida minu tundeid, rääkides oma valust või suurtest tunnetest. Kui palju tema armastab või igatseb või kui raske tal on üksinda. Ja süüdistada mind oma vigades, altvedamistes. Sest mina olen süüdi meie lahkuminekus. Mina olen süüdi, et ta ei suutnud olla üksinda ja pidi lihtsalt teise tüdrukuga hakkama koos olema. Mina olen süüdi, et ta pidi sellest mulle valetama kõik need kuud. Mina olen süüdi, et ma ei mõista teda üldse. Ja, et ma loobun.
Haigetel inimestel on omad haiged käitumismallid. Kui midagi tuleb avalikuks, siis valetada ja varjata ja lahmida. Koledatest asjadest. Sest ega tal on ju ometi täiesti ükskõik sellest neiust, ta ei hakka temaga kunagi kokku saama, nende vahel üldse ei olegi midagi. Süüdistada teisi ja kaitsta ennast. Sest lõppkokkuvõttes - ise ma panin ta ju sellesse olukorda.
Ma ei ole kunagi varem olnud nii haiges olukorras või suhtes, kui see. Mina tahtsin temale surra. Mina uskusin tema sõnu. Minuga manipuleeriti, mind tõugati depressiooni, meeletu pideva ärevuseni. Ja ma ise ei näinud seda üldse.
Haigetes suhetes teevad inimesed haigeid asju. Mina otsustasin selle lõpetada, saates tema vestluse edasi tema uuele tüdrukule. Kõik tuli välja. Lõpuks mulle tunnistati, millegipärast, et nad on koos. Võibolla, sest tüdruk kavatseb ka veel vastada. Kardetavasti tüdruk ei uskunud, mida ma kirjutasin. Ja ilmselt on igal inimesel otsustusõigus valimaks kellega koos olla. Isegi, kui haige inimesega. Kes nüüd on ilmselgelt kaotamas kõike ja seepärast astub ka meeleheitlikke samme. Kontakteerumisvahendeid ikka jagub.

Mul läheb süda pahaks kui ma mõtlen temast või enda rumalusest või sellest neiust. Mul hakkavad käed värisema, kui saan temalt järjekordse sõnumi või telefonikõne. Ma tahaksin, et ta oskaks ja ütleks midagi, mis teeks kõik heaks või paremaks. Aga see on võimatu, sest ta on lihtsalt väga haige inimene.
Selline lugu juhtus minuga.

Oo
Ma olen niiiii tüdinud!
Ja mul on vaja pidutseda! Täiega, väga, päevi järjest. Ja siis, ehk, läheb üle see tüdimus.

I could stay awake just to hear you breathing
Watch you smile while you are sleeping
While you're far away dreaming
I could spend my life in this sweet surrender
I could stay lost in this moment forever
Every moment spent with you is a moment I treasure

Don't want to close my eyes
I don't want to fall asleep
Cause I'd miss you baby
And I don't want to miss a thing...

Cause even when I dream of you
The sweetest dream will never do
I'd still miss you baby
And I don't want to miss a thing

Cause even when I dream of you
The sweetest dream will never do
I'd still miss you baby
And I don't want to miss a thing
Don't want to close my eyes
I don't want to fall asleep
I don't want to miss a thing...

http://www.postimees.ee/070607/esileht/arvamus/264946.php

Olen rahul.

Armastus
voolab minu sees, liigutab mind, toitub minust
sinu vastu, sinu juurde, sinu jaoks
sulle, mu varjuta vari, puudutuseta hingus
kuum õhk minu kaelal, tukslevad sooned sinu kätel
voolamine
kuskilt kuhu

loobumisega segunenud igatsus
teeb haiget, kui liig suur hulk verd
pekslemas kõrvus, peas
tõmmates joovastavasse hullumeelsusesse
leidmaks rahuldust, lühiajalist naudingut kõikehõlmavast oigest
julmusest iseenda välise olemise vastu
surudes tera vastu nahka
ja seda aeglaselt liigutades
naastes alati
naeratavana maailma tagasi
ületan igatsust aina uuesti
igal hetkel, tunnil, päeval
anudes nuttes loobudes võideldes
vihates, vajades, otsides
sind, keda tahtmatult armastan.

Lihtsus oleks lihtsam
tugevus sobilikum
kirglikum, tundlikum, sügavam
oleks perfektsionism
ja mis nali
tahes tahtmata, vastu kõiki tahtmiseid
on side, on tunne, on tõmme
needus, mille laususid
mitte surra koos vihkamisse
vaid surra eraldi igatsusse
see, mis hävitab
põhjatu kurbuse allikas
mürgine vesi voolamas meie sees

sinuta olen õnnelik
jah, vahel, mõnel hetkel unustan
mõnel hetkel
stabiilne, keskpärane
nägid minust enamat
ja olin selle peegeldus sulle
palju enam. deemon, kes võttis sinu soovide kuju
ja sinu vere
tuues kaasa hävingu, valu, piina
ja ülevaimast naudingust silmi pisarad

ei olnud ma ingel
ega ka inimene
keegi kolmas, viies, sinule sinine ja seitsmes
suudeldes su keha, leidmaks andestust
tundmata enda sügavusi eemale tõugates
hingeta, hingetu keha
näitleja, luues etendust sinu unistusest
reaalsust jalge alla mattes
tõstsin su kätel udustesse pilvedesse
keerutades sind ringi, naeru lagistades
kadusin ja lähenesin
mängides lühikese nööriga meie vahel
sa eelistasid reaalsust. Lõpuks
kainelt vaagides naasesid teele maja ees
akendesse vaadates, ei olnud miski enam sama
ning piinatuna roomasid tuppa
täis lõhnu, pilte, asju
millegi puudutust
lükates kõik eemale, teadmata siiski ja siiani
kas ja kuidas elada
kui veri on antud ja seotud palmikusse
sasipundar tumepunasest voolamisest
tuksed su peas ja kõrvades
mürgine vesi su sooltes
veri veri veri kisendamas su unedes
naer ja üleolev naeratus
palun
Ära palun palu mind
kui saaksin vaikida aina ja pidevalt
kuid aegajalt surub karje
tundmatu ja võõras mulle
tiivad laiali ja lendab kiirelt
Sinu poole
sisse sügavale
varjuta vari, puudutuseta hingus
kuum õhk minu kaelal, tukslevad sooned sinu kätel
voolamine
olles veelkord üks ja sama
võimalikus ja võimatus
rahunedes teineteisesse.

Armastus.

Ilusad hetked on olnud viimasest blogist saati. Paljud inimesed on need ilusaks muutnud. Iseendaga. Kõik päevad. Ilusad.

Rand ja päike ja jalutamine ja naer. Ja Sõber. Ja tivoli Mikk Saare looga Ma olen Jää (tore eesti lugu kusjuures) ja karussell mis ei läinudki põlema seekord, aga peksis mu pead vastu kõva äärt. Ja selga ka, aga tohutult lõbus oli. Ei suutnud lakata naermast. Nii palju naeru õhtu jooksul. Meeletult. Tänu ühele kallikesele.

NK ja filmid, eriti noorte enda filmid. Naljakad ja poolmõistetamatud. Hiljem mõnus praad Õismäel ja üle pika aja taasühinemine Charliede põhikoosseisus. Ja väga, väga tore õhtu.

Õhtu pereringis ehk Paat. Meri, päike ja söök terrassil. Hea toit. Mõnus õhtu.

Üle mitme mitme nädala jutuajamine Temaga. Sõnad, pisiasjad, mis tegid mu päeva. Midagi uut tegelikult ütlemata, on tohutult hea teada, et ta on ja tunneb ja on. Ikka see sama. Ja kui Temaga on suhtlemine enam-vähem, on kõik minule kordades õnnelikum. Millegipärast. Lihtsalt. Ja kõik on hea, praegu.

Noorte ümarlaud NK-s. Edgariga seda kõike juhtimas. Naljakas-tähtis üritus. Naljakate-tähtsate inimestega. Mis sujus. Kiire kiire pooltund Tammsaare pargis, leidmaks endast sobivat pilti Postimehesse. Mis ei olnud üldse mitte kerge. Sest lugu avaldatakse homme. Arvamus. Magistritöö põhjal. Väga uhke enda üle. Esimene teaduslik saavutus:) Pluss nk vabalava ja kohtumine inimestega, keda pole tükk aega näinud. Kallitega:) Kellega ikka alati mõnus on. Pluss jällegi vahukoorega kakao. Pluss nk inimesed. Lihtsalt, vahvad.

Ja päeva lõpetuseks sms. Kõige ilusamate sõnadega. Lihtne.

Õnnelik nädal. Aitäh aitäh aitäh. Kõigile minu inimestele.

Pimedad alleed

Kui ma saaksin endast välja selle tunde. Kui ma saaksin endast välja selle mõtte.

Aga ei. Ma kõnnin juba mitmendat kuud mööda pimedat alleed. Ümbritsetud kõrgetest puudest. Ja pimedusest nende kohal. Ma ei tea, kus on väljapääs. Ma ei tea, mida karta või oodata. Ma tahaksin leida värava ja astuda valguse kätte. Sest tean, et see on olemas. Aga ma ei leia. Ja eksin iga päevaga aina enam. Kaotades enda identiteeti aina enam. Enda selget mõistust.

Vähehaaval on tulnud mingisugune leppimine. Ma tean, et ma olen Tema kaotanud. Ma tean, et kunagi ei saa olema seda elu, mis oli. Ma tean, et oma teatud sõpru näen nüüd vaid aegajalt, mitte kunagi enam samamoodi kui varem. Ma tean, et see elu on lõppenud.
See aga ei tähenda, et ma oleksin leidnud midagi oma hingele. Ei ole. Ja ma ei tea juba tükk aega mida edasi teha või kuhu edasi vaadata. Süda on tühi ja igatseb seda, mida ta ei saa. Üksinda jalutades kujutan enda kõrvale neid inimesi ja hetki, mis juba möödas on. Üksindust eelistades luban endal uuesti ja jälle minna tagasi hetkedeni, mis kaotatud on.
Tundub, et aeg ise tõestab aina enam, et miski oli ja jääb kõige rahuldustpakkuvamaks. Võibolla ei oska ma ka ise võimalust anda. Kõik väljakutsed on ennast ammendanud. Konfliktid kerkivad esile küsimata, panneks pahaks ära minekut või soovi ära minna. Ja ainuke, mis on ja jääb lihtsaks, on kirjasõna. Internet ja blog. Tunded, meeleolud, kirjad. Kaua saab nii? Hea sõber ütles, et tema elas paar kuud nii. Siis andis järgi. Kurbus muutus liiga suureks. Ma ei suuda ikka veel järgi anda. Omamoodi olen seda teinud. Aga mitte täielikult. Ma ei taha. Ma ei suuda.
Ja siis kõnnidki tänaval üksinda. Meenutad vanu vestluseid ja naeratad varjudele. Vaatad päikesesse ja mõtled, mida keegi teine sellest arvaks. Ostad midagi ja kommenteerid seda mõnele nähtamatule varjule. Õhtustad üksinda ning naerad koos varjudega. Kirjutad Temale kirju, millest pooli ei saada ja ühelegi vastust ei saa. Jood veini ja kujutled pärast kuidas helistaks mõnele sõbrale ja räägiks temaga. Mida räägiks, millest räägiks. Sellest, et valus on. Sellest, et raske on. Ainult, et see või teine sõber ei ole enam telefonikõne kaugusel. Paarisaja meetri raadiuses.

Kõik põleb ära. Võibolla on igaühel oma norm. Et neli tõsist suhet, maksimaalselt viis. Pluss veel mõned väiksemad asjad. Ning 3 väga head sõpra. Pluss veel mõned mitte-nii-head. Iga teine õhtu sõbraga - jagatud terve elu peale. Et kui veedad paar kuud järjest iga päev sõbraga, siis ülejäänud pool aastat vaata kuidas saad. Armastust nii palju, sõprust nii palju, õnne ja kurbust nii palju. Ja rohkem ei talugi. Ei suuda ennast rohkem avada, uskuda ja alustada midagi uut. Toetuda võõramatele. See, mida jagada või vastu anda, on otsa saanud.
Nii palju, kuni pead vastu. Ükskõik, kas kohusetundest, vastutustundest, hirmust. Oo, kui palju olen ma soovinud surma. Väljapääsu sellest armetusest. Aga mind hoiab rumal kohusetunne. Teised inimesed ja nende tunded.
Vastuoluline mõte tegelikult. Teistest inimestest.
Aga niikaua, kuni see on isiklike mõtete väljenduskoht, võib siia ju väljendada. Iga päev on mõte helistada kuskile, kellelegi, kes võibolla kuidagi, natukenegi, oskaks aidata. Iga päev on mõte võtta midagi ette, et pääseda sellest julmast, närivast ja armetust pimeduseaugust. Üksainus võimalus. Teha midagi.
Iga päev toob päike pisarad silma. Kui hea, et ta tõuseb ja kui kurb, et ta minu jaoks ikka veel tõuseb. Milleks elada nii, piinelda nii - ma ei tea.
Ma tõesti ei tea. Kõnnin pimedal alleel, nähes peegeldusi Inglismaast.