Pimedad alleed

Kui ma saaksin endast välja selle tunde. Kui ma saaksin endast välja selle mõtte.

Aga ei. Ma kõnnin juba mitmendat kuud mööda pimedat alleed. Ümbritsetud kõrgetest puudest. Ja pimedusest nende kohal. Ma ei tea, kus on väljapääs. Ma ei tea, mida karta või oodata. Ma tahaksin leida värava ja astuda valguse kätte. Sest tean, et see on olemas. Aga ma ei leia. Ja eksin iga päevaga aina enam. Kaotades enda identiteeti aina enam. Enda selget mõistust.

Vähehaaval on tulnud mingisugune leppimine. Ma tean, et ma olen Tema kaotanud. Ma tean, et kunagi ei saa olema seda elu, mis oli. Ma tean, et oma teatud sõpru näen nüüd vaid aegajalt, mitte kunagi enam samamoodi kui varem. Ma tean, et see elu on lõppenud.
See aga ei tähenda, et ma oleksin leidnud midagi oma hingele. Ei ole. Ja ma ei tea juba tükk aega mida edasi teha või kuhu edasi vaadata. Süda on tühi ja igatseb seda, mida ta ei saa. Üksinda jalutades kujutan enda kõrvale neid inimesi ja hetki, mis juba möödas on. Üksindust eelistades luban endal uuesti ja jälle minna tagasi hetkedeni, mis kaotatud on.
Tundub, et aeg ise tõestab aina enam, et miski oli ja jääb kõige rahuldustpakkuvamaks. Võibolla ei oska ma ka ise võimalust anda. Kõik väljakutsed on ennast ammendanud. Konfliktid kerkivad esile küsimata, panneks pahaks ära minekut või soovi ära minna. Ja ainuke, mis on ja jääb lihtsaks, on kirjasõna. Internet ja blog. Tunded, meeleolud, kirjad. Kaua saab nii? Hea sõber ütles, et tema elas paar kuud nii. Siis andis järgi. Kurbus muutus liiga suureks. Ma ei suuda ikka veel järgi anda. Omamoodi olen seda teinud. Aga mitte täielikult. Ma ei taha. Ma ei suuda.
Ja siis kõnnidki tänaval üksinda. Meenutad vanu vestluseid ja naeratad varjudele. Vaatad päikesesse ja mõtled, mida keegi teine sellest arvaks. Ostad midagi ja kommenteerid seda mõnele nähtamatule varjule. Õhtustad üksinda ning naerad koos varjudega. Kirjutad Temale kirju, millest pooli ei saada ja ühelegi vastust ei saa. Jood veini ja kujutled pärast kuidas helistaks mõnele sõbrale ja räägiks temaga. Mida räägiks, millest räägiks. Sellest, et valus on. Sellest, et raske on. Ainult, et see või teine sõber ei ole enam telefonikõne kaugusel. Paarisaja meetri raadiuses.

Kõik põleb ära. Võibolla on igaühel oma norm. Et neli tõsist suhet, maksimaalselt viis. Pluss veel mõned väiksemad asjad. Ning 3 väga head sõpra. Pluss veel mõned mitte-nii-head. Iga teine õhtu sõbraga - jagatud terve elu peale. Et kui veedad paar kuud järjest iga päev sõbraga, siis ülejäänud pool aastat vaata kuidas saad. Armastust nii palju, sõprust nii palju, õnne ja kurbust nii palju. Ja rohkem ei talugi. Ei suuda ennast rohkem avada, uskuda ja alustada midagi uut. Toetuda võõramatele. See, mida jagada või vastu anda, on otsa saanud.
Nii palju, kuni pead vastu. Ükskõik, kas kohusetundest, vastutustundest, hirmust. Oo, kui palju olen ma soovinud surma. Väljapääsu sellest armetusest. Aga mind hoiab rumal kohusetunne. Teised inimesed ja nende tunded.
Vastuoluline mõte tegelikult. Teistest inimestest.
Aga niikaua, kuni see on isiklike mõtete väljenduskoht, võib siia ju väljendada. Iga päev on mõte helistada kuskile, kellelegi, kes võibolla kuidagi, natukenegi, oskaks aidata. Iga päev on mõte võtta midagi ette, et pääseda sellest julmast, närivast ja armetust pimeduseaugust. Üksainus võimalus. Teha midagi.
Iga päev toob päike pisarad silma. Kui hea, et ta tõuseb ja kui kurb, et ta minu jaoks ikka veel tõuseb. Milleks elada nii, piinelda nii - ma ei tea.
Ma tõesti ei tea. Kõnnin pimedal alleel, nähes peegeldusi Inglismaast.