Armastus
voolab minu sees, liigutab mind, toitub minust
sinu vastu, sinu juurde, sinu jaoks
sulle, mu varjuta vari, puudutuseta hingus
kuum õhk minu kaelal, tukslevad sooned sinu kätel
voolamine
kuskilt kuhu

loobumisega segunenud igatsus
teeb haiget, kui liig suur hulk verd
pekslemas kõrvus, peas
tõmmates joovastavasse hullumeelsusesse
leidmaks rahuldust, lühiajalist naudingut kõikehõlmavast oigest
julmusest iseenda välise olemise vastu
surudes tera vastu nahka
ja seda aeglaselt liigutades
naastes alati
naeratavana maailma tagasi
ületan igatsust aina uuesti
igal hetkel, tunnil, päeval
anudes nuttes loobudes võideldes
vihates, vajades, otsides
sind, keda tahtmatult armastan.

Lihtsus oleks lihtsam
tugevus sobilikum
kirglikum, tundlikum, sügavam
oleks perfektsionism
ja mis nali
tahes tahtmata, vastu kõiki tahtmiseid
on side, on tunne, on tõmme
needus, mille laususid
mitte surra koos vihkamisse
vaid surra eraldi igatsusse
see, mis hävitab
põhjatu kurbuse allikas
mürgine vesi voolamas meie sees

sinuta olen õnnelik
jah, vahel, mõnel hetkel unustan
mõnel hetkel
stabiilne, keskpärane
nägid minust enamat
ja olin selle peegeldus sulle
palju enam. deemon, kes võttis sinu soovide kuju
ja sinu vere
tuues kaasa hävingu, valu, piina
ja ülevaimast naudingust silmi pisarad

ei olnud ma ingel
ega ka inimene
keegi kolmas, viies, sinule sinine ja seitsmes
suudeldes su keha, leidmaks andestust
tundmata enda sügavusi eemale tõugates
hingeta, hingetu keha
näitleja, luues etendust sinu unistusest
reaalsust jalge alla mattes
tõstsin su kätel udustesse pilvedesse
keerutades sind ringi, naeru lagistades
kadusin ja lähenesin
mängides lühikese nööriga meie vahel
sa eelistasid reaalsust. Lõpuks
kainelt vaagides naasesid teele maja ees
akendesse vaadates, ei olnud miski enam sama
ning piinatuna roomasid tuppa
täis lõhnu, pilte, asju
millegi puudutust
lükates kõik eemale, teadmata siiski ja siiani
kas ja kuidas elada
kui veri on antud ja seotud palmikusse
sasipundar tumepunasest voolamisest
tuksed su peas ja kõrvades
mürgine vesi su sooltes
veri veri veri kisendamas su unedes
naer ja üleolev naeratus
palun
Ära palun palu mind
kui saaksin vaikida aina ja pidevalt
kuid aegajalt surub karje
tundmatu ja võõras mulle
tiivad laiali ja lendab kiirelt
Sinu poole
sisse sügavale
varjuta vari, puudutuseta hingus
kuum õhk minu kaelal, tukslevad sooned sinu kätel
voolamine
olles veelkord üks ja sama
võimalikus ja võimatus
rahunedes teineteisesse.

Armastus.