Valujõgi. Pimeduse metsa keskel, tuuletuses seisva läppuvuse vahel, oietest ja kisendustest ümbritsetud. Seal on hape mahasadavaks vihmaks ning puudel on lehtede asemel räpane lima. Ja jõgi. Jõevesi on mustemast mustem, nafta, mürk, mis voolab lõpmatusse. Sellest veest ei näe läbi, ta ka ei peegeldu. Ja veeks on teda raske nimetada, sest seal sees on kõike, nagu ühes üleküllastunud supis. Kõike, mis vähegi teravam on. Klaasikilde, nõelu, naelu, suuri pindu, nuge, kääre. Ja sa ei näe neid. Sellest jõest ei saa välja ning seal ei saa valida kus suunas liikuda. Selles jões olemine ongi kui üks piinav hirm, teadmatus selle ees mille vastu sa järgmisena põrkad, kust haiget saad. Ning sa juba tead, et järgnev valu on tulemas, sa tead et ta on kohe jälle sinu vastas, sulle haiget tegemas. Hirm on ainus, mida sa tunned, kohutav, kõikehõlmav hirm. Sest see pole midagi uut ega võõrast – sa tead täpselt, kuidas see toimib. See on kui põrgu, kus aega kui mõistet pole – ükskõik kui vähe või kaua oled sa seal olnud, tead sa täpselt seda lõikavat lämmatavat tunnet. Jah, see ongi üks osa põrgust. Iga inimese isiklik põrgu.
Ja ega sinagi pole seal see sama, kellena oled harjunud ennast nägema. Sa pole keha, millesse terad saaksid lõikuda. Sul pole seal keha, vaid sa oledki MINA, hing, olemus. Ja see on veel raskem, sest keha ei saa sind kaitsta, valu endasse võtta. See on sinu sügavaim sisemus, kes saab selle kõik otse endasse. Happevihma, mürgise vee, teravikud, pimeduse, läppuvuse ning hääled. See oled SINA, lõksus selles põrgumullis, kuhu teised sisse ei suuda näha ning kust sa ise välja ei suuda saada.
Ning kõige kohutavam, ehk, ongi see, et samal ajal sa TEAD, et su keha lamab turvaliselt voodis, eemal tapmistest ja karjetest ja mürkidest. Ta lamab vaikses, soojas, rahus ning kõik on turvaline. Aga SINUL ei ole. Sina oled hoopis kuskil mujal, sina oled lõksus iseenda põrgus. Ja sellel hetkel, lõpmatus uppumises, ei tähenda keha heaolu absoluutselt mittemidagi. See on vaid kui takistus kadumisest. Vabanemisest. See on suurim põhjus meeleheiteks. Iroonia.
Ma otsin vabastust ükskõik millisel teisel meetodil, aga tundub, et kaugenen sellest iga korraga.

Meeleheide valatuna karjuvatesse süüdistustesse. Miks olen ma pandud siia elama. Miks olen ma äratatud ellu? Miks on mulle antud elu, vastu tahtmist, vastu soove. Miks on mult võetud võimalus otsustada, otsustada ise, teisi mõjutamata?
Miks tunnen ma ennast, nagu mingi eksperiment? Mis juhtub, kui temasugune inimkehasse panna? Mis saab, kui temasugune ellu äratada? Mis saab? Nagu hiir oma puuris. Visatud erinevate situatsioonide ette. Kas ma süstin endale vabatahtlikult kokaiini, kui lüliti minu ees on? Kui tihti ma seda teen, kui kiiresti ära suren? Ainult et kokaiinita. Teiste situatsioonide, teiste olude eksperiment. Kelle elu või surm ei ole tema enda küsimus, vaid eksperimenteerija.
Ja mis on üldse see piir? Kui meil endalgi pole piire. Kui meie isegi oleme need samad, kes vaatavad pealt tuhandete, miljonite surma. Nälga, vigastustesse, ükskõiksusesse. Vaatame ja ei tee midagi. Ei oska, ei suuda, ei taha. Tapame, tapame, tapame. Usu nimel, piirkonna nimel, toidu nimel. Teaduse nimel. Loomi, inimesi, keda iganes. See on meie ’armastus’. Meie ’südameheadus’. Keegi meist pole halb. Me oleme vaid inimlikud. Meie jaoks ongi see tavaline. Surm, halastamatus, ükskõiksus. Teiste piinade pealt vaatamine, kõrval seismine. Kui külm ja tuhm peab olema üks Inimene selle jaoks? Kui külmaks ja tuhmiks kasvama? Et leppida? Et eksisteerida ja teada. Ja mitte midagi teha. Kes me oleme? Kelleks me saanud oleme? Läbi erinevate tarkuste ja võimaluste, mis elu meile andnud on? Maailma, mis meile antud on?

Pole ime, et Jumal ära läks! Pole ime, kui ta meid jätnud oleks. Milleks olla siin? Milleks nutta millegi pärast, mida muuta ei saa, mis ei muutu? Hoolimata aastatest või lubadustest, on alati keegi, kelle võimujanu või verejanu on tugevam. Alati. Alati keegi kannatab, alati on kellelgi valus. Ja milline karistus meid lõpuks õpetaks? Sest haigused ei õpeta. Miljonid surmad ei õpeta. Me oleme seest nii tühjad, et mittemiski ei pääse enam meieni. Vaid üheks hetkeks, kui keegi meile kurvad südantlõhestavad pildid televiisorisse toob, tunneme me kahjutunnet. Annetame mõned kroonid. Mõned riided. Räägime, kui oluline see kõik on. Räägime, kui kahju meil on. Räägime, et me ei saa midagi muuta.

Väärtuslikkus. Kes on väärtuslik? Kes.

Nad ütlevad, et keegi suri meie eest. Et meid päästa. Et meile armastust näidata. Tema ohver oli vale! See pole armastust väärt! Meie pole seda väärt! Sest kuhu oleme me jõudnud? Keegi uskus meisse, keegi lootis meisse. Ja me sülitasime selle peale. Me oleme visanud armastuse kuskile prügikasti. Igaüks omaette. Jah, ehk armastab ka. Aga massiivset, kõikehõlmavat headust ei eksisteeri. Igaüks oma asja eest. Igaüks omas grupis. Minu mander, minu töö, minu heaolu. Minu õnn.

Keegi lasti just maha. Vaadati talle otse näkku, inimesele, silma, ja lasti maha. Võibolla oli see laskja esimene tapmine. Võibolla mitte. Aga iga sekund, iga päev, on inimesed võimelised seda tegema. Ja mina, kui väärtusetu ongi see värisev Mina selle kõrval. Tühjus. Ulguv vari. Mõttetu kisakõri. Viskamas kive teiste pihta? Ei, iseenda. Mina Olen Süüdi. See tähendab, et kõik on süüdi. Iga üks meist. Ja mina tahaksin surra seda teades. Ma tahaksin olla surnud, et seda mitte teada, mitte elada, mitte eksisteerida. Sest ehk siis saaksin ma lahti enda vastutusest olla Inimene. Mitte vaid hävitaja.

These are the days of the open hand
They will not be the last
Look around now
These are the days of the beggars and the choosers
This is the year of the hungry man
Whose place is in the past
Hand in hand with ignorance
And legitimate excuses

The rich declare themselves poor
And most of us are not sure
If we have too much
But we'll take our chances
'Cause God's stopped keeping score
I guess somewhere along the way
He must have let us all out to play
Turned his back and all God's children
Crept out the back door

And it's hard to love, there's so much to hate
Hanging on to hope
When there is no hope to speak of
And the wounded skies above say it's much, much too late
Well maybe we should all be praying for time

These are the days of the empty hand
Oh you hold on to what you can
And charity is a coat you wear twice a year
This is the year of the guilty man
Your television takes a stand
And you find that what was over there is over here
So you scream from behind your door
Say what's mine is mine and not yours
I may have too much but I'll take my chances

'Cause God's stopped keeping score
And you cling to the things they sold you
Did you cover your eyes when they told you
That he can't come back
'Cause he has no children to come back for

http://www.youtube.com/watch?v=-GAThHGlseY&feature=PlayList&p=7BBF0C18DC9FEC07&index=4

Isegi helekollases, tibukollases valguses võib vastu vahtida surm. Surma lõust. Milleks kasutada ilustavaid sõnu, kui me mõlemad teame, et see ongi vaid lõust? Rohkemaks on seda raske nimetada. Rohkemaks nimetada oleks isegi naeruväärne. Sest kuidas saaks lõusta kutsuda näoks? Ta ju pole.
Nali peitub aga tegelikult hoopiski muus. Kellele nali, kellele iroonia. Lõust polegi kellegi teise, kui minu oma.

Ma ei tea, mida nähakse peeglisse vaadates. See tähendab, mida näevad seal teised, minu kehale sarnased olendid, kes kutsuvad ennast inimesteks. Inimene siis peaks tähendama mõtlemisoskust, kõnevõimet ning teatud välimust. Ma saan aru, et selle järgi me liigitume. Mitte ahv, mitte Jumal, mitte kass ega koer. Mitte asi. Vaid Inimene.

Aga kui mina vaatan peeglisse, näen seal irvitavat lõusta. Lõusta, mitte nägu. Ning irvitavat, mitte naeratavat. Seal on suur vahe. Seal on suur vahe, eriti kui sa seda iseendas näed. Ma näen seda irvitust algavat juba sügavalt silmade seest. Ma näen seda julma, halba, äraneetud reetlikkust, kõige halva alget, juba enda pupillide sügavusest. Mustavate aukude keskel laiutamas. Koletis, kes elab minu sees, minu kõrval. Parasiit, kellega jagan keha. Nagu kurjast vaimust vaevatud. Õgiv, masendust toov, pahatahtlik elajas. Sest kuidas teisiti teda kutsuda – ta pole ei loom ega inimene ega jumal. Ta on nagu vähk, mis sööb seestpoolt. Aga ta on targem – tal pole jälgi. Teda ei saa tuvastada. Teda ei saa minema peletada.

Ja sa kunagi ei mõista, mis on tema tõde, mis on tema vajadus. Sest ta laseb sul uskuda pidevalt erinevaid asju. Ühel hetkel tahab ta, et sa ennast hävitaksid. Ühel hetkel näitab ta sulle enda koledust, enda jõledat sisemust, et paljalt tema hävitamiseks oleksid sa nõus ka ise selge pilguga surma minema. Teisel hetkel aga näitab ta ennast abi vajavana, et sa teeksid mida iganes, et teda päästa, et temaga leppida, et temaga koos eksisteerida. Aga sel juhul ei või sa mitte kunagi olla nõrk. Sest seda ta ootabki. Sinu nõrkusest saab ta jõudu ning sinu õnnetusest rõõmu. Sinu raskemail hetkel irvitab ta peeglis vastu jälle sinu enda näost – hetkel kui oled nutmisest jõuetu naerab ta sulle vastu. Hetkel kui vajad lohutust ja tuge, käsib ta sul oma nägu maha rebida ning hävitada. Sellesse tera suruda ning lõikuda ja lõikuda. Või ei ole see tema, vaid sinu soov tema irvitus kustudada, tema pilk endast eemale saada?

Aga see pole võimalik :) Ta ei jäta sind mitte kunagi. Iga aastaga kasvab ta vaid veidike suuremaks, sööb sinu nahka ja joob verd. Pungil, jõllis irvitavate silmadega sulle näkku irvitades. Suud kõveraks muigeks kiskudes. Nii jõledalt, et sa võiksid hoolimata valust selle sama näo, oma näo, lõhki rebida. Vihast, valust, raevust ja lootusetusest. Milleks olen sündinud selle monstrumiga? Milleks temaga koos pean elama?

Ja mis olen siis Mina? Mis teeb tema Minust? Kes alles üldse on jäänud? Ma tunnen, et olen surutud kokku ühte väikesesse nurka iseenda sees, üheks pisikeseks palliks. Oi kui katkiseks ja auguliseks ja veriseks. Täis topitud erinevaid terasid – nõelu, klaasikilde, naelasid. Kõik terad minu südamiku suunas. Ja iga kord, kui ma kuskilegi poole veeren või astun või lennata proovin, surub mõni neist teradest sügavamale minu sisse. Pressides mu tundlikeima pinna vastu, selle vastu, mille jaoks ei füüsiline ega vaimne valu pole isegi mitte sõnad.

Ja rõõmuks või ahastuseks – mida õpetab valu? Ta õpetab põgenema praegusest olukorrast. Õpetab valupõhjuse maha jätma, loobuma, hülgama, ära minema. Ja nii ka Mina. Ma hõljun aina rohkem, aina tihemini kuskil ebareaalsuses, mitteolemises, eksisteerimatuses. Mind ei ole. Ma näen oma keha kõndimas või kuulen häält rääkimas. Aga see ei saaks olla vähem mina. Sest mina olen täiuslikus ükskõiksuses, tahtmatuses, mittemilleski, tähendamatuses. Ja ma olen vajunud sinna kui kaitsvasse udusse. Mis aina tihemini mind endaga kaasas hõljutab, enda embuses hoiab ning kannab. Justkui see Imeprints, kelle poole kunagi keset öid hüüdsin oma üksinduses, et ta mind ära viiks, päästaks. Ja seesama udu, mittemiski ongi see sama päästja. Ime. Lendlev kajakas. Tuules kõikuv puu. Jões voolav leht. Kivi. Midagi mittemillestki.

Ma olen nii kohutavalt väsinud. Väsinud reaalsusest. Reaalsus teeb mind õnnetuks, paneb mind füüsiliselt ennast halvasti tundma, hävitab mind. Unenäod ja magamine on mu elu parim osa. Milliseid rõõme ma olen seal kogenud! Kuidas ma suudan ennast mõelda seal õnnelikesse olukordadesse! Kontrollida oma unenägusid mingil määral! Kui suurepärane tunne see on – tunda seda, mida soovin, olla seal, kus soovin, teha mida soovin. Ja et kõik olekski niimodi nagu võiks – hea, turvaline, soe. Oo kui suurepärane elu on mul unenägudes. Ja viimasel ajal ma veedangi aina enam ja enam aega selles teises maailmas – kujutluste maailmas. Rohkem, kui reaalsuses – suurema osa 24 tunnist, mis ööpäeva moodustavad. Ja mis kõige parem – unenägude maailmas on aeg suhteline mõiste – parimad hetked venivad seal nagu iiris ning võivad aina uuesti korduda. Parimad hetked unes võivad mu nädala helekollaseks muuta. Reaalses elus ei suuda seda mittemiski.

Miks näib surm nii ilusana? Võibolla selle sama, unenägude maailma pärast. Võibolla aga hoopis tohutult ilusa varjundirikka taeva pärast õhtul, kui päike just looja läheb. Kas ei tundu, et see sama imeline valgus, ilu, lootus, võiks ka peituda teispool elu? Ma usun, et peitub. Ma usun, et surm ongi selline ilus ja hea paik, kus ongi pidev valgus ja rahu. Kus keha ei piira ega too meid maapeale, reaalsusesse, ei ahista meid oma soovide ja vajadustega, muredega. Kus pole õnnetusi, kurbust, muret, valu, hirmu, viha. Kus on täiuslik olemine.