Meeleheide valatuna karjuvatesse süüdistustesse. Miks olen ma pandud siia elama. Miks olen ma äratatud ellu? Miks on mulle antud elu, vastu tahtmist, vastu soove. Miks on mult võetud võimalus otsustada, otsustada ise, teisi mõjutamata?
Miks tunnen ma ennast, nagu mingi eksperiment? Mis juhtub, kui temasugune inimkehasse panna? Mis saab, kui temasugune ellu äratada? Mis saab? Nagu hiir oma puuris. Visatud erinevate situatsioonide ette. Kas ma süstin endale vabatahtlikult kokaiini, kui lüliti minu ees on? Kui tihti ma seda teen, kui kiiresti ära suren? Ainult et kokaiinita. Teiste situatsioonide, teiste olude eksperiment. Kelle elu või surm ei ole tema enda küsimus, vaid eksperimenteerija.
Ja mis on üldse see piir? Kui meil endalgi pole piire. Kui meie isegi oleme need samad, kes vaatavad pealt tuhandete, miljonite surma. Nälga, vigastustesse, ükskõiksusesse. Vaatame ja ei tee midagi. Ei oska, ei suuda, ei taha. Tapame, tapame, tapame. Usu nimel, piirkonna nimel, toidu nimel. Teaduse nimel. Loomi, inimesi, keda iganes. See on meie ’armastus’. Meie ’südameheadus’. Keegi meist pole halb. Me oleme vaid inimlikud. Meie jaoks ongi see tavaline. Surm, halastamatus, ükskõiksus. Teiste piinade pealt vaatamine, kõrval seismine. Kui külm ja tuhm peab olema üks Inimene selle jaoks? Kui külmaks ja tuhmiks kasvama? Et leppida? Et eksisteerida ja teada. Ja mitte midagi teha. Kes me oleme? Kelleks me saanud oleme? Läbi erinevate tarkuste ja võimaluste, mis elu meile andnud on? Maailma, mis meile antud on?

Pole ime, et Jumal ära läks! Pole ime, kui ta meid jätnud oleks. Milleks olla siin? Milleks nutta millegi pärast, mida muuta ei saa, mis ei muutu? Hoolimata aastatest või lubadustest, on alati keegi, kelle võimujanu või verejanu on tugevam. Alati. Alati keegi kannatab, alati on kellelgi valus. Ja milline karistus meid lõpuks õpetaks? Sest haigused ei õpeta. Miljonid surmad ei õpeta. Me oleme seest nii tühjad, et mittemiski ei pääse enam meieni. Vaid üheks hetkeks, kui keegi meile kurvad südantlõhestavad pildid televiisorisse toob, tunneme me kahjutunnet. Annetame mõned kroonid. Mõned riided. Räägime, kui oluline see kõik on. Räägime, kui kahju meil on. Räägime, et me ei saa midagi muuta.

Väärtuslikkus. Kes on väärtuslik? Kes.

Nad ütlevad, et keegi suri meie eest. Et meid päästa. Et meile armastust näidata. Tema ohver oli vale! See pole armastust väärt! Meie pole seda väärt! Sest kuhu oleme me jõudnud? Keegi uskus meisse, keegi lootis meisse. Ja me sülitasime selle peale. Me oleme visanud armastuse kuskile prügikasti. Igaüks omaette. Jah, ehk armastab ka. Aga massiivset, kõikehõlmavat headust ei eksisteeri. Igaüks oma asja eest. Igaüks omas grupis. Minu mander, minu töö, minu heaolu. Minu õnn.

Keegi lasti just maha. Vaadati talle otse näkku, inimesele, silma, ja lasti maha. Võibolla oli see laskja esimene tapmine. Võibolla mitte. Aga iga sekund, iga päev, on inimesed võimelised seda tegema. Ja mina, kui väärtusetu ongi see värisev Mina selle kõrval. Tühjus. Ulguv vari. Mõttetu kisakõri. Viskamas kive teiste pihta? Ei, iseenda. Mina Olen Süüdi. See tähendab, et kõik on süüdi. Iga üks meist. Ja mina tahaksin surra seda teades. Ma tahaksin olla surnud, et seda mitte teada, mitte elada, mitte eksisteerida. Sest ehk siis saaksin ma lahti enda vastutusest olla Inimene. Mitte vaid hävitaja.