Isegi helekollases, tibukollases valguses võib vastu vahtida surm. Surma lõust. Milleks kasutada ilustavaid sõnu, kui me mõlemad teame, et see ongi vaid lõust? Rohkemaks on seda raske nimetada. Rohkemaks nimetada oleks isegi naeruväärne. Sest kuidas saaks lõusta kutsuda näoks? Ta ju pole.
Nali peitub aga tegelikult hoopiski muus. Kellele nali, kellele iroonia. Lõust polegi kellegi teise, kui minu oma.

Ma ei tea, mida nähakse peeglisse vaadates. See tähendab, mida näevad seal teised, minu kehale sarnased olendid, kes kutsuvad ennast inimesteks. Inimene siis peaks tähendama mõtlemisoskust, kõnevõimet ning teatud välimust. Ma saan aru, et selle järgi me liigitume. Mitte ahv, mitte Jumal, mitte kass ega koer. Mitte asi. Vaid Inimene.

Aga kui mina vaatan peeglisse, näen seal irvitavat lõusta. Lõusta, mitte nägu. Ning irvitavat, mitte naeratavat. Seal on suur vahe. Seal on suur vahe, eriti kui sa seda iseendas näed. Ma näen seda irvitust algavat juba sügavalt silmade seest. Ma näen seda julma, halba, äraneetud reetlikkust, kõige halva alget, juba enda pupillide sügavusest. Mustavate aukude keskel laiutamas. Koletis, kes elab minu sees, minu kõrval. Parasiit, kellega jagan keha. Nagu kurjast vaimust vaevatud. Õgiv, masendust toov, pahatahtlik elajas. Sest kuidas teisiti teda kutsuda – ta pole ei loom ega inimene ega jumal. Ta on nagu vähk, mis sööb seestpoolt. Aga ta on targem – tal pole jälgi. Teda ei saa tuvastada. Teda ei saa minema peletada.

Ja sa kunagi ei mõista, mis on tema tõde, mis on tema vajadus. Sest ta laseb sul uskuda pidevalt erinevaid asju. Ühel hetkel tahab ta, et sa ennast hävitaksid. Ühel hetkel näitab ta sulle enda koledust, enda jõledat sisemust, et paljalt tema hävitamiseks oleksid sa nõus ka ise selge pilguga surma minema. Teisel hetkel aga näitab ta ennast abi vajavana, et sa teeksid mida iganes, et teda päästa, et temaga leppida, et temaga koos eksisteerida. Aga sel juhul ei või sa mitte kunagi olla nõrk. Sest seda ta ootabki. Sinu nõrkusest saab ta jõudu ning sinu õnnetusest rõõmu. Sinu raskemail hetkel irvitab ta peeglis vastu jälle sinu enda näost – hetkel kui oled nutmisest jõuetu naerab ta sulle vastu. Hetkel kui vajad lohutust ja tuge, käsib ta sul oma nägu maha rebida ning hävitada. Sellesse tera suruda ning lõikuda ja lõikuda. Või ei ole see tema, vaid sinu soov tema irvitus kustudada, tema pilk endast eemale saada?

Aga see pole võimalik :) Ta ei jäta sind mitte kunagi. Iga aastaga kasvab ta vaid veidike suuremaks, sööb sinu nahka ja joob verd. Pungil, jõllis irvitavate silmadega sulle näkku irvitades. Suud kõveraks muigeks kiskudes. Nii jõledalt, et sa võiksid hoolimata valust selle sama näo, oma näo, lõhki rebida. Vihast, valust, raevust ja lootusetusest. Milleks olen sündinud selle monstrumiga? Milleks temaga koos pean elama?

Ja mis olen siis Mina? Mis teeb tema Minust? Kes alles üldse on jäänud? Ma tunnen, et olen surutud kokku ühte väikesesse nurka iseenda sees, üheks pisikeseks palliks. Oi kui katkiseks ja auguliseks ja veriseks. Täis topitud erinevaid terasid – nõelu, klaasikilde, naelasid. Kõik terad minu südamiku suunas. Ja iga kord, kui ma kuskilegi poole veeren või astun või lennata proovin, surub mõni neist teradest sügavamale minu sisse. Pressides mu tundlikeima pinna vastu, selle vastu, mille jaoks ei füüsiline ega vaimne valu pole isegi mitte sõnad.

Ja rõõmuks või ahastuseks – mida õpetab valu? Ta õpetab põgenema praegusest olukorrast. Õpetab valupõhjuse maha jätma, loobuma, hülgama, ära minema. Ja nii ka Mina. Ma hõljun aina rohkem, aina tihemini kuskil ebareaalsuses, mitteolemises, eksisteerimatuses. Mind ei ole. Ma näen oma keha kõndimas või kuulen häält rääkimas. Aga see ei saaks olla vähem mina. Sest mina olen täiuslikus ükskõiksuses, tahtmatuses, mittemilleski, tähendamatuses. Ja ma olen vajunud sinna kui kaitsvasse udusse. Mis aina tihemini mind endaga kaasas hõljutab, enda embuses hoiab ning kannab. Justkui see Imeprints, kelle poole kunagi keset öid hüüdsin oma üksinduses, et ta mind ära viiks, päästaks. Ja seesama udu, mittemiski ongi see sama päästja. Ime. Lendlev kajakas. Tuules kõikuv puu. Jões voolav leht. Kivi. Midagi mittemillestki.