Valujõgi. Pimeduse metsa keskel, tuuletuses seisva läppuvuse vahel, oietest ja kisendustest ümbritsetud. Seal on hape mahasadavaks vihmaks ning puudel on lehtede asemel räpane lima. Ja jõgi. Jõevesi on mustemast mustem, nafta, mürk, mis voolab lõpmatusse. Sellest veest ei näe läbi, ta ka ei peegeldu. Ja veeks on teda raske nimetada, sest seal sees on kõike, nagu ühes üleküllastunud supis. Kõike, mis vähegi teravam on. Klaasikilde, nõelu, naelu, suuri pindu, nuge, kääre. Ja sa ei näe neid. Sellest jõest ei saa välja ning seal ei saa valida kus suunas liikuda. Selles jões olemine ongi kui üks piinav hirm, teadmatus selle ees mille vastu sa järgmisena põrkad, kust haiget saad. Ning sa juba tead, et järgnev valu on tulemas, sa tead et ta on kohe jälle sinu vastas, sulle haiget tegemas. Hirm on ainus, mida sa tunned, kohutav, kõikehõlmav hirm. Sest see pole midagi uut ega võõrast – sa tead täpselt, kuidas see toimib. See on kui põrgu, kus aega kui mõistet pole – ükskõik kui vähe või kaua oled sa seal olnud, tead sa täpselt seda lõikavat lämmatavat tunnet. Jah, see ongi üks osa põrgust. Iga inimese isiklik põrgu.
Ja ega sinagi pole seal see sama, kellena oled harjunud ennast nägema. Sa pole keha, millesse terad saaksid lõikuda. Sul pole seal keha, vaid sa oledki MINA, hing, olemus. Ja see on veel raskem, sest keha ei saa sind kaitsta, valu endasse võtta. See on sinu sügavaim sisemus, kes saab selle kõik otse endasse. Happevihma, mürgise vee, teravikud, pimeduse, läppuvuse ning hääled. See oled SINA, lõksus selles põrgumullis, kuhu teised sisse ei suuda näha ning kust sa ise välja ei suuda saada.
Ning kõige kohutavam, ehk, ongi see, et samal ajal sa TEAD, et su keha lamab turvaliselt voodis, eemal tapmistest ja karjetest ja mürkidest. Ta lamab vaikses, soojas, rahus ning kõik on turvaline. Aga SINUL ei ole. Sina oled hoopis kuskil mujal, sina oled lõksus iseenda põrgus. Ja sellel hetkel, lõpmatus uppumises, ei tähenda keha heaolu absoluutselt mittemidagi. See on vaid kui takistus kadumisest. Vabanemisest. See on suurim põhjus meeleheiteks. Iroonia.
Ma otsin vabastust ükskõik millisel teisel meetodil, aga tundub, et kaugenen sellest iga korraga.