Ma olen nii kohutavalt väsinud. Väsinud reaalsusest. Reaalsus teeb mind õnnetuks, paneb mind füüsiliselt ennast halvasti tundma, hävitab mind. Unenäod ja magamine on mu elu parim osa. Milliseid rõõme ma olen seal kogenud! Kuidas ma suudan ennast mõelda seal õnnelikesse olukordadesse! Kontrollida oma unenägusid mingil määral! Kui suurepärane tunne see on – tunda seda, mida soovin, olla seal, kus soovin, teha mida soovin. Ja et kõik olekski niimodi nagu võiks – hea, turvaline, soe. Oo kui suurepärane elu on mul unenägudes. Ja viimasel ajal ma veedangi aina enam ja enam aega selles teises maailmas – kujutluste maailmas. Rohkem, kui reaalsuses – suurema osa 24 tunnist, mis ööpäeva moodustavad. Ja mis kõige parem – unenägude maailmas on aeg suhteline mõiste – parimad hetked venivad seal nagu iiris ning võivad aina uuesti korduda. Parimad hetked unes võivad mu nädala helekollaseks muuta. Reaalses elus ei suuda seda mittemiski.

Miks näib surm nii ilusana? Võibolla selle sama, unenägude maailma pärast. Võibolla aga hoopis tohutult ilusa varjundirikka taeva pärast õhtul, kui päike just looja läheb. Kas ei tundu, et see sama imeline valgus, ilu, lootus, võiks ka peituda teispool elu? Ma usun, et peitub. Ma usun, et surm ongi selline ilus ja hea paik, kus ongi pidev valgus ja rahu. Kus keha ei piira ega too meid maapeale, reaalsusesse, ei ahista meid oma soovide ja vajadustega, muredega. Kus pole õnnetusi, kurbust, muret, valu, hirmu, viha. Kus on täiuslik olemine.