Tüdruk oli surnud. Maha maetud, üksi jäetud. Ära põlenud, nagu küünal. Heleda, väreleva leegiga, mis lõpuks kustus. Keegi ei käinud tema haual, sest kedagi polnud. Keegi ei toonud lilli. Keegi ei tahtnud talle rääkida muinasjutte ilusamast elust. Keegi ei mäletanud seda leeki. Keegi ei mäletanud seda elu.
Inimesed olid möödunud temast kui tuul. Edasi kiirustades. Aja kannul joostes. Tema oli seisnud. Terve elu ühe koha peal paigal. Nad ei märganud, et teda enam ei olnud seal. Nad ei märganud teda ka siis, kui ta veel oli seal. Kes sai neile ette heita. Nad vaid üritasid ise oma eludega hakkama saada.
Keegi isegi ei teadnud kus oli tema haud. Kuidas see kõik juhtunud oli. Ühel hetkel oli tüdruk lihtsalt läinud. Kadunud. Olematu. Justkui polekski teda kunagi olnud.
Armastus sureb. Viha hääbub. Tunded kaovad. Mälestused ununevad. Reaalsus oli see, mis jäi. Tühi tuba. Kasutatud raamatud. Kirjutatud read. Kuulatud muusika. Justkui keegi oleks seal kunagi olnud. Võibolla.
Midagi ei muutunud, et teda enam ei olnud. Vaid üksikud uitmõtted, mida oleks saanud teha. Mida oleks pidanud tegema. Oleks.
Tema suurim soov oli olla kui täht. Särada, näidada valgust pimedal ööl. Kuid tähtki kustub. Ja valgus temast jõuab teisteni palju aega hiljem. Kui üldse jõuab. Kellegini.
Ta oli koguaeg mõelnud mis tunne on surra. Kuidas see oleks. Mis nägu on surmal. Mis lõhn. Kuidas see oleks. See ei olnud nii nagu tema ootas. See ei olnud ootamatu. Valus. Kurnav.
See oli lihtne. Ainus võimalus. Loogiline jätk.
Kõigepealt surid silmad. Nad ei näinud enam, neid varjutas külm hallus. Järgmisena nahk. Ta polnud võimeline midagi tundma. Kellegi puudutused ei pääsenud enam temani. Siis kadus kuulmine. Ta ei saanud aru mida nad räägivad. Kas räägivad. Milleks. Siis keha. Ta ei suutnud ennast liigutada. Sundida ennast olema. Tunda naudingut olemisest. Viimane oli süda. Hing. Kõik jäi seisma. Ja valgus jõudis temani. Lõputu, kõike siduv valgus.
Ta oli seda oodanud. Vahepeal tema pärast. Sest tema oli surnud. Sest ta ei pääsenud temani. Ta oli oma võimaluse mööda lasknud. Kunagi, kunagi ammu. Oli ka teisi põhjuseid. Üksindus. Üksindus on surm. Pimedus, mis imeb vaakumina hinge endasse. Jätab järele vaid tühjuse, mis saabub pärast naudingut. Lõpmatu suure tühjuse. Teiseks valu. Rõhub raske koormana igal uuel päeval. Muutub aina raskemaks. Võimatuks kanda.
Tal olid olnud kõik võimalused. Ta oli need kõik ära kasutanud. Ta ei olnud millestki ilma jäänud. Ta vaid liikus edasi.
Ta ei tahtnud olla enam üksi. Uppuda valumerre. Rääkida iseendaga. Rõõmustada iseenda üle. Kurvastada iseendaga. Ta pidi loobuma teistest, nagu nemad temast loobunud olid. Alla andma. Ära minema. Surema.
Kui teadmine on olemas, tuleb kõik muu iseenesest. Isegi surm. Ainuke sõber, kes kutsumise peale alati kohale ilmub. Su kaasa võtab ja ära viib.
Ta võttis tüdruku õrnalt sülle. Hingas temasse oma jäise õhu. See oligi kõik. Kogu suremine.
Nad lendasid üle järve. Üle linna. Ta nägi ülevalt poolt linna vilkuvaid tulukesi. Nägi sipelgaid seal ringi sagimas. Nägi puude latvu, katsus kätega pilvi. Embas kuud. Surm viis ta oma koju. Hoidis tema kätt. Silitas tema pead. Suudles teda otsaette. Kuniks tüdruk saab aru. Kes ta oli, kes ta on, kelleks ta saama peab. Viimane, kes teda mäletab. Kes tema huulile naeratuse toob. Kes temani pääseb. See oli surm.