Vihma võiks sadada. Kas pole? Väljas võiks sadada palju vihma, nii palju, et kõik kohad oleksid märjad. Et rohi oleks märg, et teed oleksid täis porilompe. Et külm niiskus imbuks läbi majaseinade, et igal pool oleks tunda vihma. Tormi pole vajagi, kuigi see muudaks kõik ilusamaks. Meeletu tuul. Värisevad puud. Kolisevad aknad. Vihm piitsutamas nägu. Tuul, mis peaaegu tõukab ümber. Ja selles tormata ei kusagile. Lihtsalt rühkide edasi. Edasi...
Tõde on ükskõiksus. Ja ükskõiksus on tõde. Raske oleks valetada, kui on ükskõik. Raske oleks varjata. Mõttetu. Kui miski ei lähe enam korda, muutub inimene läbinisti siiraks. Kui midagi pole enam kaotada, on inimene võimeline kõigeks. Sest miski ei võta talt põhjuseid, miski ei anna talle põhjuseid.
Kui palju kõndisin ma mööda etteantud teed. Omaksvõetud identiteet. Kuid läbi sündimata identiteet. Läbi kahtlemata, läbi põdemata. Ja kui hakkad end avama, on see justkui uuestisünd. Väljumine kookonist. Kas ma olin pime? Kas ma elasin? Või elasin vaid etteantud elu? Kõndisin mööda märgistatud teed? Ole selline, tee seda, räägi seda, tunne nii. Ole vait. Mängi meiega kaasa...
Ma ei taha mängida enam neid valusaid mänge. Neid, mis annavad, kuid võtavad veel rohkem. Ei taha olla vaid kuulumise pärast. Kannatada, et mitte teha haiget. Naeratada, et mitte näidata välja nuttu. Rääkida, et mitte reeta tühjust. Kuulata, et mitte paluda vaikida.
Kui palju olen vajanud. Raisanud end vajamisele. Hetkeajedele. Mõtterämpsule. Kuid mitte suutnud lasta lahti. Olla vaba. Mitte sõltuda. Sellest, mis toob pidevalt rohkem kahju. Ja viha.
Loobumine on kergem, kui see eemalt paistis.

Imelik, et vahel lõppebki tee ära. Tavaliselt hargnevad need lõpus mitmeteks väikesteks teedeks. Või lähevad üle metsateeks. Või on see lihtsalt üks käänak, mida alguses pole näha. Kuid ükski tee ei ole lihtsalt ära lõppenud. Muutunud tühjuseks. Mustavaks lõpuks.
Mis on üldse lõpp? See, et järel pole enam midagi? Või, et järel on valu? Ootus? Kaotus? Millal võib öelda, et lõpp ongi lõpp. Et enam ei järgne midagi. Vaid tühjus. Mõttetus.
On miski, mis iial ei lõppe. Ei algust ega äärt, vaid lõpmatu jaatus. Üks püsiv tunne. Midagi, millesse Sina ei usu. Mida Sina ei näe. Mida Sina ei pea millekski. Minu sügav ja piiritu armastus.
See võib tõesti olla vale. Peegel, mis ajapikku mõraneb. Ja nähtavale tulevad killud reaalsest maailmast. Võibolla see juhtub ajaga. Kuid võibolla on see tõde.
Ma ei ole tahtnud sulle haiget teha. Pole tahtnud haiget saada. Kuid ikka oleme me seal, kust alustasime. Küsimuste ees, millel puuduvad vastused. Miks, milleks, kuidas... kuidas läks jälle nii? Mida tegime valesti? Millal see lõppes?
Kui päev lõppeb, tulen mõtetes sinu juurde... tunnen sind ja sellest piisab. Sest – sõnad vaid rikuvad... sa tead, mis on minu sees. Sa tunned mind. Sa tead, et olen siiski sinuga.
Ma tahan, et sa oleksid õnnelik. Hoitud ja armastatud. Et sul läheks hästi. Et sa oleksid väga õnnelik. Mina olen ikka siin, kus alati. Kui sa mind peaksid otsima, vajama. Ehk kunagi... ehk vähemalt jääd mäletama... kuidas sind hoidsin... ehk vahel igatsed... mõtled minust... millestki erilisest...
Minu hingesugulane siiski... minu moodi, minu järgi, osa minust...
Usun siiani.

Sinus nägin ma halastust.
Kui mul oli halb, siis sa pakkusid mulle lohutust.
Kui ma tundsin end räpasena, siis sinu läbi sain ma puhtaks.
Kui ma olin õnnelik, jagasid sina minu rõõmu.
Kui mul polnud kellegi poole pöörduda, olid Sina minuga.
Kui ma kartsin surma, ütlesid Sa, et see on vaid vahepeatus.
Kui ma kaotasin lootuse, tõid Sa selle tagasi.
Kui ma kahtlesin, oli see vaid proovikivi minu teel.
Kui ma vaevlesin uskmatuses, tulid Sina ja aitasid mu rajale tagasi.
Kui ma tahtsin hävitada, hoidsid Sina mu kätt tagasi.
Kui ma tundsin, et mulle on liiga tehtud, õpetasid Sina mind andestama.
Kui ma hakkasin liiga paljut himustama, suutsid Sina mind tuua tagasi rahuni.
Kui ma loobusin, õhutasid Sina mind edasi tegutsema.
Sina õpetasid mind armastama.
Sina kinkisid mulle rahu. Puhtuse. Ilu ja õnne. Vaikuse.
Sina valgustasid alati heleda küünlana mu teed.
Aitasid mind püsti.
Kandsid mind õrnalt.
Õpetasid mind nägema päikest ja pilvi, mägesid, merd, tähti.
Sina, kaunis, püha.

ma söön, kuigi mul pole isu.
ma uitan sihitult ringi ja otsin midagi.
ma naudin tarkuse omandamist, kuid see ei täida mind.
ma usun Jumalasse, aga see ei küllasta mind.
ma vigastan ennast, kuid see valu pole piisav.
ma annan oma keha, et hävitada enda hinge.
ma müün sõnu, et tunda turvalisust.
ma ei tea sõnu, millega kirjeldada maailma.
ma tunnen ennast seotult, üksi, tüdinenult.
vahel tahaksin ma karjuda.
või asju lõhkuda ja laamendada.
mõnikord ma lendan, see on imeline.
mõnikord olen ma hea, usaldusväärne, imetlusväärne.
tihti ma vihkan. või kardan. või olen segaduses.
ilmselt ei kannata ma keskpärasust.
kuigi tihti vaikin.
mulle meeldib mõelda, et jumaldan tõde.
vabadust ja õiglust.
ma oskan armastada vaid üksi olles. õigesti.
ma olen kade, kui kellelgi on kõik hästi.
ma põlgan füüsilise naudingu läbi petmist.
ma ei vaja hukkamõistu ega arvustamist.
ma tahan uusi kogemusi.
kuid mitte valu.
ma tahan ennast leida ja leida põhjus oma eksistentsile.
ma tahan vabaneda ükskõiksusest, mis mind vahel haarab.
tahan jätta musta valu minevikku.
vahel tahan olla keegi teine.
või mitte olla
või elada läbi naudingu.
kuid kõik lõppeb kord.
ja lõpuks olen oma toas.
käsi on verine.
närvid pingul.
vajan midagi uut.

Te võite võtta mu keha, kuid te ei saa kunagi minu hinge. Te võite võtta mu keha sadu kordi ja arvata, et teete mind sellega õnnelikuks või õnnetuks, kuid te ei tee mulle mittemidagi. Te võite tunda end süüdi hoolimatuses või paluda mul vaikida, kuid minu jaoks ei muuda see midagi. Mul ei ole kahju anda seda, mis ei muuda minu tundeid. Puuduta ja joovasta mind, murra ja vägista mind, põhjusta mulle füüsilist valu või naudingut, sa ei tekita sellega mulle ühtegi tunnet. Mul on kahju, et te näete sellel mõtet. Et teie jaoks on see täiuslik, vajalik. Poolik, tühi vahekord.
Te võite mind mitte uskuda ja usaldada, te võite mind kritiseerida. Te võite arvata, et minu valikud ja otsused on valed. Et elu peaks olema midagi muud, et elu peaks raiskama. Te võite üritada mind õpetada mõtlema nagu hingeta vampiir, kes elab, et imeda teistest verd. Te võite arvustada minu tundeid ja mõtteid. Minu otsust tunda kõike, anda kõike, armastada täielikult. Te võite mitte uskuda armastusse, mitte uskuda stabiilsusesse. Te võite joosta ringi mööda maailma, võtta igaltpoolt natuke, kuid jääda seestpoolt aina tühjemaks. Te võite end mitte avada, teeselda ja mängida, kuid õhtuti end magama nutta või üksilduses und oodata. Te võite väita, et võtan elu liiga tõsiselt, kuid elu ongi tõsine.
Te võite aina uuesti ja uuesti tulla mu ellu. Läbi enda ja läbi teiste. Võite tulla ja teha neid asju, mida sadu kordi tehtud on. Kuid see on justkui hetkeline toetumine vastu puutüve – sa küll võid hetkeks tasakaalu rikkuda, kuid sa ei saa väita, justkui oleksid puu maha raiunud. Möödunud aastad, elatud elu, sa pole selle ligigi pääsenud. Ja sa ei tea mittemidagi puust peale tema välise kesta. Tema õite, lehtede, oksade ja tüve.
Ja te olete justkui talv, mille igavesel püsimisel ei saa puu õitseda. Sest te ei paku sooja ega kaitset, te ei paku toitvaid vihmahooge, teis ei ole elu. Te olete hingetud, külmad ja tormised tapjad. Kuid kõik alati ootavad suve ja teid ei oota keegi. Ning kõik annavad teile enda välise, enda keha, kuid te ei saa kunagi midagi rohkemat. Ja te arvate, et teete haiget, kuid see on vaid mööduv kahjutunne. Sest te ei saa kunagi kellegi hinge.

(pühendatud kõigile ex-idele ja neile sõpradele, kelle arvates minu väärtushinnangud ei ole õiged.)