Vihma võiks sadada. Kas pole? Väljas võiks sadada palju vihma, nii palju, et kõik kohad oleksid märjad. Et rohi oleks märg, et teed oleksid täis porilompe. Et külm niiskus imbuks läbi majaseinade, et igal pool oleks tunda vihma. Tormi pole vajagi, kuigi see muudaks kõik ilusamaks. Meeletu tuul. Värisevad puud. Kolisevad aknad. Vihm piitsutamas nägu. Tuul, mis peaaegu tõukab ümber. Ja selles tormata ei kusagile. Lihtsalt rühkide edasi. Edasi...
Tõde on ükskõiksus. Ja ükskõiksus on tõde. Raske oleks valetada, kui on ükskõik. Raske oleks varjata. Mõttetu. Kui miski ei lähe enam korda, muutub inimene läbinisti siiraks. Kui midagi pole enam kaotada, on inimene võimeline kõigeks. Sest miski ei võta talt põhjuseid, miski ei anna talle põhjuseid.
Kui palju kõndisin ma mööda etteantud teed. Omaksvõetud identiteet. Kuid läbi sündimata identiteet. Läbi kahtlemata, läbi põdemata. Ja kui hakkad end avama, on see justkui uuestisünd. Väljumine kookonist. Kas ma olin pime? Kas ma elasin? Või elasin vaid etteantud elu? Kõndisin mööda märgistatud teed? Ole selline, tee seda, räägi seda, tunne nii. Ole vait. Mängi meiega kaasa...
Ma ei taha mängida enam neid valusaid mänge. Neid, mis annavad, kuid võtavad veel rohkem. Ei taha olla vaid kuulumise pärast. Kannatada, et mitte teha haiget. Naeratada, et mitte näidata välja nuttu. Rääkida, et mitte reeta tühjust. Kuulata, et mitte paluda vaikida.
Kui palju olen vajanud. Raisanud end vajamisele. Hetkeajedele. Mõtterämpsule. Kuid mitte suutnud lasta lahti. Olla vaba. Mitte sõltuda. Sellest, mis toob pidevalt rohkem kahju. Ja viha.
Loobumine on kergem, kui see eemalt paistis.