Imelik, et vahel lõppebki tee ära. Tavaliselt hargnevad need lõpus mitmeteks väikesteks teedeks. Või lähevad üle metsateeks. Või on see lihtsalt üks käänak, mida alguses pole näha. Kuid ükski tee ei ole lihtsalt ära lõppenud. Muutunud tühjuseks. Mustavaks lõpuks.
Mis on üldse lõpp? See, et järel pole enam midagi? Või, et järel on valu? Ootus? Kaotus? Millal võib öelda, et lõpp ongi lõpp. Et enam ei järgne midagi. Vaid tühjus. Mõttetus.
On miski, mis iial ei lõppe. Ei algust ega äärt, vaid lõpmatu jaatus. Üks püsiv tunne. Midagi, millesse Sina ei usu. Mida Sina ei näe. Mida Sina ei pea millekski. Minu sügav ja piiritu armastus.
See võib tõesti olla vale. Peegel, mis ajapikku mõraneb. Ja nähtavale tulevad killud reaalsest maailmast. Võibolla see juhtub ajaga. Kuid võibolla on see tõde.
Ma ei ole tahtnud sulle haiget teha. Pole tahtnud haiget saada. Kuid ikka oleme me seal, kust alustasime. Küsimuste ees, millel puuduvad vastused. Miks, milleks, kuidas... kuidas läks jälle nii? Mida tegime valesti? Millal see lõppes?
Kui päev lõppeb, tulen mõtetes sinu juurde... tunnen sind ja sellest piisab. Sest – sõnad vaid rikuvad... sa tead, mis on minu sees. Sa tunned mind. Sa tead, et olen siiski sinuga.
Ma tahan, et sa oleksid õnnelik. Hoitud ja armastatud. Et sul läheks hästi. Et sa oleksid väga õnnelik. Mina olen ikka siin, kus alati. Kui sa mind peaksid otsima, vajama. Ehk kunagi... ehk vähemalt jääd mäletama... kuidas sind hoidsin... ehk vahel igatsed... mõtled minust... millestki erilisest...
Minu hingesugulane siiski... minu moodi, minu järgi, osa minust...
Usun siiani.