ma söön, kuigi mul pole isu.
ma uitan sihitult ringi ja otsin midagi.
ma naudin tarkuse omandamist, kuid see ei täida mind.
ma usun Jumalasse, aga see ei küllasta mind.
ma vigastan ennast, kuid see valu pole piisav.
ma annan oma keha, et hävitada enda hinge.
ma müün sõnu, et tunda turvalisust.
ma ei tea sõnu, millega kirjeldada maailma.
ma tunnen ennast seotult, üksi, tüdinenult.
vahel tahaksin ma karjuda.
või asju lõhkuda ja laamendada.
mõnikord ma lendan, see on imeline.
mõnikord olen ma hea, usaldusväärne, imetlusväärne.
tihti ma vihkan. või kardan. või olen segaduses.
ilmselt ei kannata ma keskpärasust.
kuigi tihti vaikin.
mulle meeldib mõelda, et jumaldan tõde.
vabadust ja õiglust.
ma oskan armastada vaid üksi olles. õigesti.
ma olen kade, kui kellelgi on kõik hästi.
ma põlgan füüsilise naudingu läbi petmist.
ma ei vaja hukkamõistu ega arvustamist.
ma tahan uusi kogemusi.
kuid mitte valu.
ma tahan ennast leida ja leida põhjus oma eksistentsile.
ma tahan vabaneda ükskõiksusest, mis mind vahel haarab.
tahan jätta musta valu minevikku.
vahel tahan olla keegi teine.
või mitte olla
või elada läbi naudingu.
kuid kõik lõppeb kord.
ja lõpuks olen oma toas.
käsi on verine.
närvid pingul.
vajan midagi uut.