Sinus nägin ma halastust.
Kui mul oli halb, siis sa pakkusid mulle lohutust.
Kui ma tundsin end räpasena, siis sinu läbi sain ma puhtaks.
Kui ma olin õnnelik, jagasid sina minu rõõmu.
Kui mul polnud kellegi poole pöörduda, olid Sina minuga.
Kui ma kartsin surma, ütlesid Sa, et see on vaid vahepeatus.
Kui ma kaotasin lootuse, tõid Sa selle tagasi.
Kui ma kahtlesin, oli see vaid proovikivi minu teel.
Kui ma vaevlesin uskmatuses, tulid Sina ja aitasid mu rajale tagasi.
Kui ma tahtsin hävitada, hoidsid Sina mu kätt tagasi.
Kui ma tundsin, et mulle on liiga tehtud, õpetasid Sina mind andestama.
Kui ma hakkasin liiga paljut himustama, suutsid Sina mind tuua tagasi rahuni.
Kui ma loobusin, õhutasid Sina mind edasi tegutsema.
Sina õpetasid mind armastama.
Sina kinkisid mulle rahu. Puhtuse. Ilu ja õnne. Vaikuse.
Sina valgustasid alati heleda küünlana mu teed.
Aitasid mind püsti.
Kandsid mind õrnalt.
Õpetasid mind nägema päikest ja pilvi, mägesid, merd, tähti.
Sina, kaunis, püha.