Tunded on kummaline maailm. Kahelda iseendas, oma tunnetes, oma olemuses. See tähendabki vist liiga palju mõelda. Ma ei tea kes olen, kuhu lähen, miks teen mingeid asju. Aga ma teen neid. Ei kahetse neid. Ja lähen edasi.
Kahju on. Nüüd ja praegu on meeletult kahju. Äkki tegin ma valesti. Ilmselt tegin ma valesti. Mida ma mõtlesin?
Tahtsin palju lund ja sain selle. Maal oli meeletult palju lund, rahu ja vaikus. Ja siis tuligi pähe, et ma ei saa põgeneda. Ega muutuda. Maailm on sama ja mina olen sama. Ja kõik läheb ikka nii, nagu minema peab.
Ja muidugi unenäod. Need ju ei kao kuskile. Alati ja jälle sina. Ja öine igatsus. Tule ja hoia mu kätt. Tule ja suudle otsaette. Tule ja ole mu lähedal. Aga jääb ainult vaikus. Teadmatus. Oskamatus.
Ma tahan sind tagasi kallis.

Seda, mida ma igatsen, kuidas igatsen, seda on raske panna sõnadesse. Või loota, et keegi üldse mõistaks. Et isegi suudaks mõista.
Mida ma ootan kaugustelt. Pimeduselt, vihmalt. Mida ma näen, kui vaatan üksisilmi aknast välja, kui tunnen lumehelbeid endale langemas, kuulan vihma klaasil, olen inimeste seas ja olen üksi. Mida tunnen, kui armastan kedagi, puudutan kedagi, annan ennast. Mida tunnen, kui puudutan asju, lasen ajal mööduda või tagasi pöörduda. Sest aeg on suhteline, liikuv, muudetav. Tulla aastate pärast tagasi siia hetke ja kõik on endine, minna praegu aastaid tagasi ja kogeda olnut uuesti. Et tunda seda hingematvat hullust, armu.
Jätan su tänasesse, et edasi olla. Ja mäletan igavesti seda puhast tunnet, impulsiivset kirge, rahu, lähedust, puudutust. Sa oled kõige sarnasem. Aga. Elu vajab elu. Ja armastus vajab armastust. Enam ei ütle ma, et tule ja päästa mind. Enam sa ei ütle, et mu ootused on liiga suured. Praegu loodan, et leiad kuskilt õnne. Ja jätad selle, meid, minevikku. Et tappa elu reaalsusega kaasnenud valu.
Tunded võivad hääbuda. Aga mälestus ilusast saadab mind ja sind meie teel. Suudlen viimast korda su silmi, puudutan su huuli ja käsi. Ja lasen lahti. Andesta.

Olen olnud eemal. Iseendast eemal. Kuid ikka ja jälle pean tulema tagasi. Seisatama, vaatama minevikule otsa, vaatama iseennast ja nägema. Seda, kes olen. Mida teen. Analüüsima.
Külm õhk tuleb aknast sisse. Väljas on talv, kohe tulevad jõulud. Ma juba aiman, millised. Eeldan. Minevik õpetab nii palju, et oskad oodata ükskõik mida. Ja et ootadki seda hulleimat. Sest siis tundub valu väiksem, kui see tõepoolest juhtub. Enamjaolt ka juhtub.
Sa arvad, et see on vale. Karta pidevalt halvimat. Aga läbi kukkuda kartmatus optimismis – see kukkumine on hirmutav ja jõhker. Usaldada kedagi ja siis saada reedetud, oodata midagi ning sellest järsku ilma jääda, need on valusaimad õppetunnid. See, mille pärast nüüd eeldan pidevalt halveimat. Iga päev võib olla viimane. Viimane, kui mind veel armastad, mind veel tahad. Iga päev võib olla potentsiaalne lahkuminekuks, maha jätmiseks. Iga päev on võimalik, et sa jälle tüdined minust, ning jätad mu eikusagile ootusesse. Seda teades on võimalik elada. Seda pidevalt läbi elades aga mitte. Vähemalt mitte sinuga.
Kui lihtne oleks mõista enda tundeid. Analüüsida neid. Minema peletada, kontrollida. Milleks jännata, milleks elada seda kõike läbi. Mille nimel, kallis? Kas armastus on selline, läbikumav roosa, lillaka varjundiga? Kas armastus torgib vahel nii kõvasti, et ei saa hingata? Kas armastus muserdab sind nii kõvasti, nagu peksaks keegi sind poris, vihmas ja tuules? Kas armastus lennutab nii, et tekib haihtumise ja kokkusulavuse tunne? Kas armastus vahel kahtleb enda olemasolus? Kas kahtleb?
Mina kahtlen. Ükskõik kui palju ma ei pingutaks, ebaõnnestub see. Ükskõik, kui palju ma ei tahaks olla sinuga, ei paista see õnnestuvat. Ükskõik, mida ma teeks, ei ole see sulle tähtis. Ükskõik mida ma ütlen, on see sinu jaoks valesti öeldud. Sinuga tunnen ma ennast keskpärase ja rumalana. Justkui sa eeldad minust rohkemat, aga ma ei ole seda. Olen liiga tavaline, osa hallist massist. Ja ma ei saa kunagi sinu peale loota ega sinuga arvestada, kui sõpradega. Ja ma ei saa sulle kirjutada, helistada ega sõnumit saata, kui tahaksin. Ja ma ei tohi sinu juurde tulla, kui poleks ma osa sinu elust. Ja ma ei saa sulle ühtegi ettepanekut teha, et sa ei peaks oma elu planeerima.
Kas see on see, mida tahan ja vajan... kas see on armastus... või vaid kurbus... kas näed midagi minu silmades, nagu mina üritan näha sinu silmades... kas tunned vahel seda ühtsust, puudutuse ainulaadsust... kas sa kunagi veel avad end mulle? Näed minus päikest...

Päev pärast homset

Vihma hakkas sadama. See on peaaegu lume eest. Lumi, mis sajab kõigele peale. Vaikus, valgus. Mets, milline on lumine mets? Valge, kõik nii valge ja rahulik. Külm, tundetu, rahu. Magab. Kõik magab. Mina seal kuskil lume all. Punaste ja kollaste lehtede vahel. Seal on soe ja pehme. Ja kõige peal on lumi. Valvamas minu und.
Täna ma tõusin hommikul. Ja mul oli tunne, justkui keegi oleks surnud. Keegi väga väga lähedane. Oli ütlemata kurb. Ja ebaturvaline. Isegi oma voodis polnud õige. Külvasin selle üle oma loomadega, karude ja eeslitega, siis hakkab kergem. Täna mitte. Kõik oli vale.
Ebaturvalistel päevadel muutub kõik oluliseks. See, kuidas paned riidesse. Mis riided. Jätsin selga ööpluusi. Et oleks turvalisem. Kusjuures – öösel nägin ma sind unes. Me olime seal õnnelikud.
Bussipeatuses nägin linde. Tuvid, neid oli palju, nad pugesid vastasmaja rõdudel vohavasse rohelusse. Ja lendasid. Nad lendasid. Nagu lehedki täna hommikul. Mööda sõiduteed. Lendasid.
Ma mõtlesin, et pean ootama veel paar päeva. Enne kui otsustan. Enne kui sulle ütlen. Aga bussis sain aru, et see pole võimalik. Ma poleks suutnud oodata enam ühtegi päeva. Ühtegi tundi. Iga hetk vaid vasardas mu sees – ma ei taha seda enam. Ei taha ei taha ei taha. Ma ei armasta enam. Ei armasta... Ja ma ütlesin seda.
Tead kui valus on. Minu peas. Seal sees. See on meeletu. Mul on palavik. See teeb kõik ainult hullemaks. Mälestused. Need kummitavad. Muidugi ilusad. Ikka, nagu etteheiteks. Oled sa kindel? Mida sa teed? Äkki ikka...?
Ma tahtsin, et see oleks lõpuni eriline. Sest sina olid eriline, minu armastus oli eriline. Aga see kadus. Nagu ka sündis mittemillestki. Ma armastasin sind nii, mittemillestki. Kõike sinus. Lasin sellel olla vaba, tulla siis kui tuli, minna siis kui läks. Armastasin sinus su halba ja su head. Su kirge, vabadust, impulsiivsust. Isegi su tüdimust. Ma tundsin seda endas.
Pühapäeval ei tundnud ma midagi. Ma olin just tundnud, kui väga sinust hoolin. Ja sa tulid. Ja ei näinud minus inimest. Ei näinud meie armastust. Ma ei tea kallis, aga kõik kadus siis. Viskasid oma petmise mulle killuks. Võtsid mind enesestmõistetavana. Sinu vajadused. Sinu tahtmised. Ma olin mittekeegi. Sa ei armastanud mind sel hetkel. Ja ma olin varuvariant. Armastada kedagi, kuid mitte olla tema poolt armastatud, vaid ära kasutatud. Ma tean juba seda tunnet. Ma tahtsin kõige enam, et sulle jääks vaid ilusaim mälestus. Kuid me jõudsime tavalisusesse.
Ma õppisin sind kuulama. Sa tundusid olevat õige. Su mõtted. See, mida teen ja milleks. Milleks suhelda inimestega, kes ei paku midagi. Milleks juua, kui järgmisel päeval on füüsiliselt halb olla. Milleks käia väljas ja saada hetkeline nauding, mis hiljem muutub igavuseks ja tüdimuseks. Sa käitusid ise oma põhimõtete vastu. Ja siis ma sain aru, et oled vaid illusioon. Minu armastus.
Sa ei uskunud meisse. Sa ei näinudki meil ikka tulevikku. Mul oli ükskõik suhtest. Sest ma arvasin, et armastus vaid loeb. Et me võime armastada ka kõrgemalt, olles vabad. Aga sa ei mõelnud seda samamoodi. Ma nägin vaid sind. Tahtsin vaid sind. Andusin sulle. Kinkisin end sulle.
Ilma läheduseta inimene vaimselt mandub. On õnnetu. Pole rahul oma eluga. Mida pakub see „asjade tegemine“, kui seal pole hinge. Ma ei tea, mida sina sellest said. Mulle luges see, kui nägin, et sa oled õnnelik. Kui sa öösel unes võtsid mu käest kinni. Kui sa tegid midagi mittemillegi nimel. Saatsid sõnumi. Helistasid. Hoidsid ümbert kinni, kui nutsin. Armastasid mind. Hoolisid minust. Puudutasid mind nii, nagu ainult sina oskad. Hingega. Silmadega. Mõeldes minust.
Sulle sobib selline elu, nagu sa elad. Mulle sobis vaid elu sinu armastusega. Ilma ma ei saa. Sinuga mitte. Kirjutasin, et armastus sai otsa. Pigem on ta sellise valuhunniku all praegu. Ma ei tea, kas ta saab veel vabaks. Sinu või kellegi teise vastu. Praegu tunnen, et ei taha, et keegi mind puudutaks. Et keegi mind vaataks. Mulle pai teeks. Ma ei taha seda. Isegi kui hoian ise enda näost kinni, tundud see olevat sina. Sa oled mu sees, nii sügaval...
Ma loodan, et see möödub. Sest ma tahan endale tulevikku. Elu. Armastust. Keskpärast õnne. Igaöist kellegi kaisus magamist. Ühist elamist. Koera ja kassi. Paari last. Ja meest, kes tahab mind füüsiliselt. Vaimselt. Hingeliselt. Kes on nõus minuga olema koos ka niisama, hoidma mind kaisus. Kuulama mind ära. Jagama minuga enda elu. Hindama pisiasju. Kes on nõus minuga armastama elu.
Ilmselt olen ma emotsionaalselt väga nõrk. Ja sina oled mulle väga tähtis. Ma tahan öelda, et on võimalik ühte tähte vaadates olla õnnelik. ja kõik see muu, mida väike prints veel ütles...
Mitte vaid suvi polnud ilus. Vaid sügis. Suur enamus sinuga veedetud ajast. Kõik sinu puudutused, naeratused, rõõmud. Kõik tegid mu päevast päeva ja minust inimese. Kui hoidsid mind, armatsesid minuga, tundsid mind. Keegi pole mind nii lähedalt tundnud. Teadnud. Kui sina, Mishka.

Ärgata pärast pidu. Teha silmad lahti. Vaadata valgust. Kuulata vihma. Ja teada.
Sa jätsid mu. Jälle. Hetkel, kui olin kõige õnnelikum. Kui avasin end sulle. Sa jätsid minu, kui nägid minus õnne. Kui tundsid minuga lähedust. Ma arvasin, et meie ei ole keskpärased. Et meie oleme ülim. Tegelikult oli siiski ülim see keskpärane õnn. See kaalus üle. Seekord. Kas ma armastan sind... armastan sinu puudutust, sinu olemust. Aga mitte seda, mida mulle teed, mida mulle tähendad. Ma ei armasta sind sellisena, nagu sa praegu oled.
Kaotasin iseenda selles kaoses. Teadsin, mis olen, miks. Nüüd – tagasilangus. Rääkida asjadest liiga palju, mittevajalikud, mitte tõelevastavad jutud. Läbimõtlemata jutud. Aina voolavad välja peatamatult. Ma ei taha seda. Aga jälle tegin seda.
Käed värisevad. Häbi. Ja „ma ei ole piisavalt hea“ tunne. Ega ei olegi. Tahaks ju olla eriline. Ilus. Tark. Meeldida inimestele. Leida keegi, kes talub mind rohkem kui päeva. Rohkem, kui kord nädalas. Leida keegi, kes on nagu mina. Ja tahab vahel vaid olla. Kellegi kõrval. Aga miks keegi peaks seda tahtma – oleksin ma seda väärt? Olen ma üldse midagi väärt?
Tänane ükskõiksus. Kurnatus valust. Võtame tablette? Kõnnime külmas? Tänases unes ma ei teadnud enam, oled see sina või tema. Ma ei teinud teil vahet. Tänases unes jätsid sa mind, või oli see hoopis tema, kes mind jättis? Hoidis käest ja siis läks. Ja väljas oli külm.
Hommikul peegli ees... seal ma teadsin veel sind. Kui vaatasin endale otsa. Silmades, sa olid mu silmades. Ja sa oled mu kehas. Aga ülejäänu – oleme me võõrad? Saaks olla „see“ midagi enamat? Miks teed haiget, kui sind armastan?

Ma näen merd. Laineid. Halle, vahuseid. Liiva, hallikaskollakat. Kõik on hall. Taevas, pilved. Seal, kadakate vahel ma elan. Olen ja vaatan laineid. Seda, kuidas tuul liivaterasid puhub. Kuidas kõikjal on tunda liiva maitset. Seal ma olen, mändide keskel. Seal, kus on hämar ja kus on tuul. Kus on vesi ja kus on kõik, nagu mina. Minu moodi. Minu lähedane. Mulle lihtne.
Ma palusin Sind, et mu ära viiksid. Sa vaatasid mind mõistmatult. Mida sa tahad. Milleks. Ela reaalsuses. See pole võimalik. Sa ei viinud mind kuskile. Ega ka järgmine Sina. Keegi teist ei vaevunud nägema mind. Nägema valu. Keegi teist ei tahtnud mind kasvõi hetkeks päästa.
Või siis lumi ja mets. Palju kõrgeid puid. Ja suured lumehanged. Kuskil metsa sees väike maja. Pigem onn. Kõrgel pimedas taevas paar tähte. Vaikus. Olemine kui väärtus.
Ma tahan seda iga päev. Mõnel hetkel tundub, et kaotan mõistuse kui nüüd ja kohe ei saa ära. Minema siit. Aga ma ei saagi. Reaalsuses. Kohustused, vastutus. Lõpmatult edasilükatud minek. Ma ei saa, ma ei tohi. Kuni mind pole. Kuni te olete mu lõpuni ära söönud. Viimse kui tüki. Imenud endasse. Saanud endale jõudu. Lõpmatult.
See on surma laul. Isegi tulesid, mis üle järve säravad, on täna poole vähem. Või rohkem kui poole. Väsimus, mis lööb. Algul tuimalt, aga hiljem aina tugevamini. Laske mul vaid magada. Mitte ärgata. Ükskõiksus. Kui sul pole hinge, pole sul enam midagi. Kui sa ei tee midagi hingega, pole mõtet seda teha. Kui sind ajab kõik närvi, siis eralda end sellest. Miks ma ei saa seda teha – sest teile see ei sobiks. Sest kõik peab alati jätkuma samamoodi.
Ma tean, et sina viiksid mu siit ära. Seepärast ma ei julgegi paluda. Kelle ees ma vastutan – iseenda. Keda ma reedan – iseennast. Ma ei saa seda endale lubada, teiste pärast.