Ärgata pärast pidu. Teha silmad lahti. Vaadata valgust. Kuulata vihma. Ja teada.
Sa jätsid mu. Jälle. Hetkel, kui olin kõige õnnelikum. Kui avasin end sulle. Sa jätsid minu, kui nägid minus õnne. Kui tundsid minuga lähedust. Ma arvasin, et meie ei ole keskpärased. Et meie oleme ülim. Tegelikult oli siiski ülim see keskpärane õnn. See kaalus üle. Seekord. Kas ma armastan sind... armastan sinu puudutust, sinu olemust. Aga mitte seda, mida mulle teed, mida mulle tähendad. Ma ei armasta sind sellisena, nagu sa praegu oled.
Kaotasin iseenda selles kaoses. Teadsin, mis olen, miks. Nüüd – tagasilangus. Rääkida asjadest liiga palju, mittevajalikud, mitte tõelevastavad jutud. Läbimõtlemata jutud. Aina voolavad välja peatamatult. Ma ei taha seda. Aga jälle tegin seda.
Käed värisevad. Häbi. Ja „ma ei ole piisavalt hea“ tunne. Ega ei olegi. Tahaks ju olla eriline. Ilus. Tark. Meeldida inimestele. Leida keegi, kes talub mind rohkem kui päeva. Rohkem, kui kord nädalas. Leida keegi, kes on nagu mina. Ja tahab vahel vaid olla. Kellegi kõrval. Aga miks keegi peaks seda tahtma – oleksin ma seda väärt? Olen ma üldse midagi väärt?
Tänane ükskõiksus. Kurnatus valust. Võtame tablette? Kõnnime külmas? Tänases unes ma ei teadnud enam, oled see sina või tema. Ma ei teinud teil vahet. Tänases unes jätsid sa mind, või oli see hoopis tema, kes mind jättis? Hoidis käest ja siis läks. Ja väljas oli külm.
Hommikul peegli ees... seal ma teadsin veel sind. Kui vaatasin endale otsa. Silmades, sa olid mu silmades. Ja sa oled mu kehas. Aga ülejäänu – oleme me võõrad? Saaks olla „see“ midagi enamat? Miks teed haiget, kui sind armastan?