Olen olnud eemal. Iseendast eemal. Kuid ikka ja jälle pean tulema tagasi. Seisatama, vaatama minevikule otsa, vaatama iseennast ja nägema. Seda, kes olen. Mida teen. Analüüsima.
Külm õhk tuleb aknast sisse. Väljas on talv, kohe tulevad jõulud. Ma juba aiman, millised. Eeldan. Minevik õpetab nii palju, et oskad oodata ükskõik mida. Ja et ootadki seda hulleimat. Sest siis tundub valu väiksem, kui see tõepoolest juhtub. Enamjaolt ka juhtub.
Sa arvad, et see on vale. Karta pidevalt halvimat. Aga läbi kukkuda kartmatus optimismis – see kukkumine on hirmutav ja jõhker. Usaldada kedagi ja siis saada reedetud, oodata midagi ning sellest järsku ilma jääda, need on valusaimad õppetunnid. See, mille pärast nüüd eeldan pidevalt halveimat. Iga päev võib olla viimane. Viimane, kui mind veel armastad, mind veel tahad. Iga päev võib olla potentsiaalne lahkuminekuks, maha jätmiseks. Iga päev on võimalik, et sa jälle tüdined minust, ning jätad mu eikusagile ootusesse. Seda teades on võimalik elada. Seda pidevalt läbi elades aga mitte. Vähemalt mitte sinuga.
Kui lihtne oleks mõista enda tundeid. Analüüsida neid. Minema peletada, kontrollida. Milleks jännata, milleks elada seda kõike läbi. Mille nimel, kallis? Kas armastus on selline, läbikumav roosa, lillaka varjundiga? Kas armastus torgib vahel nii kõvasti, et ei saa hingata? Kas armastus muserdab sind nii kõvasti, nagu peksaks keegi sind poris, vihmas ja tuules? Kas armastus lennutab nii, et tekib haihtumise ja kokkusulavuse tunne? Kas armastus vahel kahtleb enda olemasolus? Kas kahtleb?
Mina kahtlen. Ükskõik kui palju ma ei pingutaks, ebaõnnestub see. Ükskõik, kui palju ma ei tahaks olla sinuga, ei paista see õnnestuvat. Ükskõik, mida ma teeks, ei ole see sulle tähtis. Ükskõik mida ma ütlen, on see sinu jaoks valesti öeldud. Sinuga tunnen ma ennast keskpärase ja rumalana. Justkui sa eeldad minust rohkemat, aga ma ei ole seda. Olen liiga tavaline, osa hallist massist. Ja ma ei saa kunagi sinu peale loota ega sinuga arvestada, kui sõpradega. Ja ma ei saa sulle kirjutada, helistada ega sõnumit saata, kui tahaksin. Ja ma ei tohi sinu juurde tulla, kui poleks ma osa sinu elust. Ja ma ei saa sulle ühtegi ettepanekut teha, et sa ei peaks oma elu planeerima.
Kas see on see, mida tahan ja vajan... kas see on armastus... või vaid kurbus... kas näed midagi minu silmades, nagu mina üritan näha sinu silmades... kas tunned vahel seda ühtsust, puudutuse ainulaadsust... kas sa kunagi veel avad end mulle? Näed minus päikest...