Päev pärast homset

Vihma hakkas sadama. See on peaaegu lume eest. Lumi, mis sajab kõigele peale. Vaikus, valgus. Mets, milline on lumine mets? Valge, kõik nii valge ja rahulik. Külm, tundetu, rahu. Magab. Kõik magab. Mina seal kuskil lume all. Punaste ja kollaste lehtede vahel. Seal on soe ja pehme. Ja kõige peal on lumi. Valvamas minu und.
Täna ma tõusin hommikul. Ja mul oli tunne, justkui keegi oleks surnud. Keegi väga väga lähedane. Oli ütlemata kurb. Ja ebaturvaline. Isegi oma voodis polnud õige. Külvasin selle üle oma loomadega, karude ja eeslitega, siis hakkab kergem. Täna mitte. Kõik oli vale.
Ebaturvalistel päevadel muutub kõik oluliseks. See, kuidas paned riidesse. Mis riided. Jätsin selga ööpluusi. Et oleks turvalisem. Kusjuures – öösel nägin ma sind unes. Me olime seal õnnelikud.
Bussipeatuses nägin linde. Tuvid, neid oli palju, nad pugesid vastasmaja rõdudel vohavasse rohelusse. Ja lendasid. Nad lendasid. Nagu lehedki täna hommikul. Mööda sõiduteed. Lendasid.
Ma mõtlesin, et pean ootama veel paar päeva. Enne kui otsustan. Enne kui sulle ütlen. Aga bussis sain aru, et see pole võimalik. Ma poleks suutnud oodata enam ühtegi päeva. Ühtegi tundi. Iga hetk vaid vasardas mu sees – ma ei taha seda enam. Ei taha ei taha ei taha. Ma ei armasta enam. Ei armasta... Ja ma ütlesin seda.
Tead kui valus on. Minu peas. Seal sees. See on meeletu. Mul on palavik. See teeb kõik ainult hullemaks. Mälestused. Need kummitavad. Muidugi ilusad. Ikka, nagu etteheiteks. Oled sa kindel? Mida sa teed? Äkki ikka...?
Ma tahtsin, et see oleks lõpuni eriline. Sest sina olid eriline, minu armastus oli eriline. Aga see kadus. Nagu ka sündis mittemillestki. Ma armastasin sind nii, mittemillestki. Kõike sinus. Lasin sellel olla vaba, tulla siis kui tuli, minna siis kui läks. Armastasin sinus su halba ja su head. Su kirge, vabadust, impulsiivsust. Isegi su tüdimust. Ma tundsin seda endas.
Pühapäeval ei tundnud ma midagi. Ma olin just tundnud, kui väga sinust hoolin. Ja sa tulid. Ja ei näinud minus inimest. Ei näinud meie armastust. Ma ei tea kallis, aga kõik kadus siis. Viskasid oma petmise mulle killuks. Võtsid mind enesestmõistetavana. Sinu vajadused. Sinu tahtmised. Ma olin mittekeegi. Sa ei armastanud mind sel hetkel. Ja ma olin varuvariant. Armastada kedagi, kuid mitte olla tema poolt armastatud, vaid ära kasutatud. Ma tean juba seda tunnet. Ma tahtsin kõige enam, et sulle jääks vaid ilusaim mälestus. Kuid me jõudsime tavalisusesse.
Ma õppisin sind kuulama. Sa tundusid olevat õige. Su mõtted. See, mida teen ja milleks. Milleks suhelda inimestega, kes ei paku midagi. Milleks juua, kui järgmisel päeval on füüsiliselt halb olla. Milleks käia väljas ja saada hetkeline nauding, mis hiljem muutub igavuseks ja tüdimuseks. Sa käitusid ise oma põhimõtete vastu. Ja siis ma sain aru, et oled vaid illusioon. Minu armastus.
Sa ei uskunud meisse. Sa ei näinudki meil ikka tulevikku. Mul oli ükskõik suhtest. Sest ma arvasin, et armastus vaid loeb. Et me võime armastada ka kõrgemalt, olles vabad. Aga sa ei mõelnud seda samamoodi. Ma nägin vaid sind. Tahtsin vaid sind. Andusin sulle. Kinkisin end sulle.
Ilma läheduseta inimene vaimselt mandub. On õnnetu. Pole rahul oma eluga. Mida pakub see „asjade tegemine“, kui seal pole hinge. Ma ei tea, mida sina sellest said. Mulle luges see, kui nägin, et sa oled õnnelik. Kui sa öösel unes võtsid mu käest kinni. Kui sa tegid midagi mittemillegi nimel. Saatsid sõnumi. Helistasid. Hoidsid ümbert kinni, kui nutsin. Armastasid mind. Hoolisid minust. Puudutasid mind nii, nagu ainult sina oskad. Hingega. Silmadega. Mõeldes minust.
Sulle sobib selline elu, nagu sa elad. Mulle sobis vaid elu sinu armastusega. Ilma ma ei saa. Sinuga mitte. Kirjutasin, et armastus sai otsa. Pigem on ta sellise valuhunniku all praegu. Ma ei tea, kas ta saab veel vabaks. Sinu või kellegi teise vastu. Praegu tunnen, et ei taha, et keegi mind puudutaks. Et keegi mind vaataks. Mulle pai teeks. Ma ei taha seda. Isegi kui hoian ise enda näost kinni, tundud see olevat sina. Sa oled mu sees, nii sügaval...
Ma loodan, et see möödub. Sest ma tahan endale tulevikku. Elu. Armastust. Keskpärast õnne. Igaöist kellegi kaisus magamist. Ühist elamist. Koera ja kassi. Paari last. Ja meest, kes tahab mind füüsiliselt. Vaimselt. Hingeliselt. Kes on nõus minuga olema koos ka niisama, hoidma mind kaisus. Kuulama mind ära. Jagama minuga enda elu. Hindama pisiasju. Kes on nõus minuga armastama elu.
Ilmselt olen ma emotsionaalselt väga nõrk. Ja sina oled mulle väga tähtis. Ma tahan öelda, et on võimalik ühte tähte vaadates olla õnnelik. ja kõik see muu, mida väike prints veel ütles...
Mitte vaid suvi polnud ilus. Vaid sügis. Suur enamus sinuga veedetud ajast. Kõik sinu puudutused, naeratused, rõõmud. Kõik tegid mu päevast päeva ja minust inimese. Kui hoidsid mind, armatsesid minuga, tundsid mind. Keegi pole mind nii lähedalt tundnud. Teadnud. Kui sina, Mishka.