Ma näen merd. Laineid. Halle, vahuseid. Liiva, hallikaskollakat. Kõik on hall. Taevas, pilved. Seal, kadakate vahel ma elan. Olen ja vaatan laineid. Seda, kuidas tuul liivaterasid puhub. Kuidas kõikjal on tunda liiva maitset. Seal ma olen, mändide keskel. Seal, kus on hämar ja kus on tuul. Kus on vesi ja kus on kõik, nagu mina. Minu moodi. Minu lähedane. Mulle lihtne.
Ma palusin Sind, et mu ära viiksid. Sa vaatasid mind mõistmatult. Mida sa tahad. Milleks. Ela reaalsuses. See pole võimalik. Sa ei viinud mind kuskile. Ega ka järgmine Sina. Keegi teist ei vaevunud nägema mind. Nägema valu. Keegi teist ei tahtnud mind kasvõi hetkeks päästa.
Või siis lumi ja mets. Palju kõrgeid puid. Ja suured lumehanged. Kuskil metsa sees väike maja. Pigem onn. Kõrgel pimedas taevas paar tähte. Vaikus. Olemine kui väärtus.
Ma tahan seda iga päev. Mõnel hetkel tundub, et kaotan mõistuse kui nüüd ja kohe ei saa ära. Minema siit. Aga ma ei saagi. Reaalsuses. Kohustused, vastutus. Lõpmatult edasilükatud minek. Ma ei saa, ma ei tohi. Kuni mind pole. Kuni te olete mu lõpuni ära söönud. Viimse kui tüki. Imenud endasse. Saanud endale jõudu. Lõpmatult.
See on surma laul. Isegi tulesid, mis üle järve säravad, on täna poole vähem. Või rohkem kui poole. Väsimus, mis lööb. Algul tuimalt, aga hiljem aina tugevamini. Laske mul vaid magada. Mitte ärgata. Ükskõiksus. Kui sul pole hinge, pole sul enam midagi. Kui sa ei tee midagi hingega, pole mõtet seda teha. Kui sind ajab kõik närvi, siis eralda end sellest. Miks ma ei saa seda teha – sest teile see ei sobiks. Sest kõik peab alati jätkuma samamoodi.
Ma tean, et sina viiksid mu siit ära. Seepärast ma ei julgegi paluda. Kelle ees ma vastutan – iseenda. Keda ma reedan – iseennast. Ma ei saa seda endale lubada, teiste pärast.