Tunded on kummaline maailm. Kahelda iseendas, oma tunnetes, oma olemuses. See tähendabki vist liiga palju mõelda. Ma ei tea kes olen, kuhu lähen, miks teen mingeid asju. Aga ma teen neid. Ei kahetse neid. Ja lähen edasi.
Kahju on. Nüüd ja praegu on meeletult kahju. Äkki tegin ma valesti. Ilmselt tegin ma valesti. Mida ma mõtlesin?
Tahtsin palju lund ja sain selle. Maal oli meeletult palju lund, rahu ja vaikus. Ja siis tuligi pähe, et ma ei saa põgeneda. Ega muutuda. Maailm on sama ja mina olen sama. Ja kõik läheb ikka nii, nagu minema peab.
Ja muidugi unenäod. Need ju ei kao kuskile. Alati ja jälle sina. Ja öine igatsus. Tule ja hoia mu kätt. Tule ja suudle otsaette. Tule ja ole mu lähedal. Aga jääb ainult vaikus. Teadmatus. Oskamatus.
Ma tahan sind tagasi kallis.