„Eri munad pole kunagi ühesugused...“. On tema ja olen mina. On armastus ja on armumine. On tähtis ja on vähemtähtis. On tegu ja on tagajärg. On kuritegu ja on karistus.
Karistus valitakse alati sõltuvalt kuriteost ja selle raskusastmest. Kui on mõrv, on karistuseks surmanuhtlus. Kui on vargus, raiutakse käsi maha. Et sa elu lõpuni mäletaks, mis tähendab ellu saata teatud sorti kuritegu.
On kuritegu kellegagi mängida, kedagi mitte märgata. Kedagi ära kasutada, sest kedagi teist parasjagu pole. Kedagi õigemat. Teades, et teine saab haiget. Teades, et teine piinleb. Seda lõpetamata. Sellest mööda vaadates. Ning lõpuks ta hüljata, kõrvale asetada. Mis saaks olla karistus... armuda samasse inimesse. Olla temale teisejärguline. Olla tema poolt ära kasutatud, mööda vaadatud. Piinelda ja ikka ning jälle talle võimalus anda. Lootes, et ehk... lihtsalt seepärast, et temaga on hea. Sest tema on armas. Sest temaga on tore. Ikka ja jälle oodata. Ning lõpuks saada kindel eitav vastus oma ootustele. Pärast lõpmatu pikka piinlemist. Ning tunda kõikematvat tühjust.
Miks see karistus on kõige võimsam? Sest sa enam kunagi ei teeks kellelegi enam samamoodi. Ning seepärast, et saad tagasi just selle, mis ise oled teinud. Võibolla sadu kordi võimsamalt. Võibolla sama võimsalt. Kes saaks tundeid võrrelda või kõrvutada...
Ma tean, et olen kehvemas olukorras. Teeninud ära kellegi põlastuse ja halvakspanu, kellegi hukkamõistu, kellegi vaikiva süüdistuse. Ning olles vaid hetkeline rõõm pikaajalise kindluse kõrval. Tean, et teid seob minevik ja jagatud üleelamised. Ning meid vaid minu kunagised vead. Polegi mul õigust midagi öelda, tahta, küsida. Ma ei ole ära teeninudki muud peale selle hetkelise unistuse, mida mulle kingisid.
Kassid kukuvad alati käppadele. Mida kõrgemalt, seda kindlamini. Ja kuigi nad on armsad ning neid tahaks alati paitada, ei ole nad sellest tihti eriti vaimustunud. Nad hammustavad, küünistavad ning põlgavad. Vahel järgnevad sulle, vahel mitte. Kunagi ei kurda, kunagi ei anu või nuru, isepäised ilusad olevused.
Põlgan, et sa temaga oled.

Unistus, unistada sellest, mida ma ei saa. Elada hetkelises vaimustuses ja kujutleda, et tänane on igavene reaalsus. Teades, et see lõppeb kohe. Et lähed kohe jälle kellegi teise juurde. Ja jääd sinna minema. Ja igakord, kui loodan siiski midagi enamat, valid sa tema. Iga päev, hetk, tunnen seda. Teadvustan seda. Üritan sinust lahti lasta. Üritan olla moraalselt õige. Tugev. Hea. Kuid siis jälle olles sinuga muutun nõrgaks, tahtejõuetuks, egoistiks. Soovides sind näha, kogeda, nautida.
Miks on see nii... miks on nii keeruline lõpetada seda enesepettust. Arvata, justkui võiksid ühel hetkel näha minus midagi enamat. Soovida pakkuda mulle midagi enamat. Olla minu kõrval rohkem, kui mõnel varastatud silmapilgul, poolel teel põrgusse oma patustamiste pärast. Ja kui otsustangi, et rohkem ma ei taha, ei taha olla teine sinu jaoks, ilmud sa silmapiirile ja teed kõik jälle keeruliseks. Olles see, kes mulle meeldib. Olles selline, nagu oled.
Kuidas olen vihanud enda suguseid. Kuidas vaikides kuulan teiste jutte, kes vihkavad minusuguseid. Ja nüüd, kus on minu moraalsus? Tehes tahtmatult haiget kellelegi võõrale. Olles kellegi saladus. Olles armas ühel ööl. Kuid mitte igal ööl. Olles õige, aga mitte piisavalt. Olles ilus, aga mitte piisavalt. Olles tark, aga mitte piisavalt. Olla kirg ja saladus, olla armas. Kuid mitte olla ainus. Mitte olla esimene.
Vastuolulisus. Tahtes sind ja mitte tahtes. Loobudes ja aina uuesti tulles. Põledes ja lennates. Ise teadmata mida, miks või kuidas. Sind vihates ja põlates ning siis jälle selle eest andeks paludes. Sulle midagi ütlemata, ennast reetmata. Vahel, ainult vahel lootes, et tead, et aimad. Et suudad mõista. Et tunned minu unistust, fantaasiat. Et tajud seda. Ning kasvõi mõnel harval hetkel jagad seda minuga.
„Kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii... Et väsind õnne tunneks valutut... Ja mina tahan, aga pole see...“

Kustutasid mu enda elust. Nagu poleks mind olnudki. Nagu poleks ma midagi tähendanud. Nagu saaks kõige unustada ja mitte kunagi enam mäletada. Nii lihtne. Nii loogiline.
Tundub, et ma olen selles mängus ainus, kes midagi tunneb. Kellele miski haiget teeb. Kellele see kõik korda läheb. Tundub, et sul ei saaks rohkem ükskõik olla. Tundub, et viskasid mu selja taha. Ja kõnnid püstipäi edasi. Tagasi vaatamata. Midagi mõtlemata. Tundub, et ma olin mitte keegi.
Iga uus päev on hullem. Iga uus õhtu on painavam. Mõtled ja mõtled ja miski ei kao. Vaid süveneb. Nagu oleksime me paar nädalat vaid tundnud teineteist. Nagu oleks see kõik mööda läinud. Nagu suveromanss. Ei midagi siduvat. Ei midagi kindlat. Ei midagi tõsist.
Aga mulle oli. Ma armastasin sind. Anna andeks, aga nii see on. Või oli. Ma ei tule kunagi ütlema, et alustame uuesti. Või et miks kõik nii läks. Ma ei tule midagi küsima ega paluma. Ju sa teadsid mida tahad. Ju sul olid põhjused. Ju on sul parem minuta. Siis peab nii olema. Ja nii jääbki.
Ja ma võin olla edasi. Kirjutada iga õhtu sulle kirju, mida sa eales ei loe. Pühendada sulle enamuse oma mõtetest, tunnetest. Unenägudest. Igatsustest. Üksinda, salaja. Elades edasi naeratus näol ja päevad päikest täis. Õhtuti patja kallistades. Võin suhelda, flirtida, ükskõik mida teha. Aga see pole eriti midagi väärt. Tähenduseta teod, sõnad, naeratused. Mis ei kaalu üle ühtki sinu puudutust. Ja nii on.

I miss the mind of the wonderful
I let the ice see thoughts run through me Cold,
and no one knows
I keep the pain of a broken soul
Wounds that just won't heal
No one knows, not even you...

Ma tean, et see kord oli viimane. Enam sa ei tule. Enam sa kunagi ei tule. Enam ei ole mul lootust kuulda, et kõik muutub. Või lootust kuulda, et see läheb üle. Enam ei ole mul lootust olla sinu poolt hoitud. Puudutatud. Vaadatud. Hinnatud. Armastatud. Enam seda ei juhtu.
Viimane kord, kui magasid minu kõrval. Hommikul oli nii kahju lasta sul minna. Palusin et veel natukeseks jääksid. Sa ütlesid, et kindlasti. Kindlasti mõni teine kord magad minu kõrval. Jälle. See oli justkui vale. Teadmatuses antud vanne. Lootusetu sõna. Kindlasti.
Ava oma silmad. Ja kõiges paistab korduvus. Samad näod, samad kohad, samad sündmused. Elu kui filmis. Võõras filmis. Kõik teised teavad, mida teha, kuidas käituda, mida öelda. Ainult sina mitte. Ja kohati, ainult kohati tundub see võlts, segane. Arusaadav, et ka teistel läheb vahel segamini. Näed kedagi liiga tihti. Sündmused pole loogilised. Mis oleks kui, kui üritaks välja pääseda? Kui võimatu ja ebareaalne idee. Tahta välja pääseda kastist, telekast, jumalatele mängitavast linateosest. Võimatu on silmi avada. Võimatu.
Mäletan, mäletan. Kõike, muidugi. Esimestest hetkedest viimasteni. Aga nii see on alati. Et mäletad. Ja see ei muuda midagi. Ja mõtle või mäleta või meenuta, see pole sama. See pole midagi väärt. See on vaid tühi igatsus. Ja püüd elada edasi. Kuidagigi. Loota, et oled õnnelik. Üritada olla rõõmus.
Ilus oli. Sinuga. Kallis.

By loving someone new... Nii peaks vist elu edasi liikuma. Peaks. Kõik need asjad, mis peaksid juhtuma. Mida ma peaksin tegema. Mida ma peaksin mõtlema. Või tundma. Aga mida ma ei näe, ei tunne, ei taha.
Nagu ma naudiks seda valu. Istud oma valus, nutad ja nutad, pimedus ja sügavik. Heidad voodisse ja elu vajub su üle. See, mis oli ja mida enam ei ole. See, mis juhtunud on. See, mis juhtuma hakkab või peab. Kõik rasked asjad. Pahad asjad. Halvad asjad. Ja siis hakkadki liiga palju mõtlema. Mõtled ja mõtled, et miks, kuidas, mis valesti läks, mida ma valesti teen, ütlen, miks on nii. Kuidas kõik üldse oli.
Kuidas oli viimane päev. Kõik on siiani meeles. Mida aeg edasi, seda paremini. Ütlesid, kui hea välja näen. Küsisid, kas veel armastan sind. ... kas see oligi murdepunkt? Et ma vaikisin. Et ma ei suutnud mõelda. Et ma ei suutnud vastata. Ütlesid, et nagunii enam ma ei armasta. Vaatasin sind ja see oli võõras. See olukord. See küsimus. See lause. Lõpuks muidugi ütlesin, et jah, muidugi... aga. See jäi püsima minu sisse. Miks nii küsisid? Miks sa nii tegid? Miks ma ei teadnud vastust? Kuidas?
Muidugi see läks mööda. Hetk oli pikk vaid minu jaoks. Kõik oli armas. Super. Sa läksid. Küsisid järgmisel päeval kas kõik on ikka korras. Muidugi oli. Õhtul veel andsin endast märku. Et oled kallis. Siis oligi kõik. Möödus nädal, sa olid kadunud. Kirjutasin sulle. Vastasid, et teeme lõpu. Nii see oli. Seekord.
Kummaline, kuidas tagantjärele on võimalik kõike analüüsida. Kõiges põhjuseid näha. Kõike sekund sekundi haaval läbi mõelda. Läbi tunda. Läbi nautida. Ja siiski vastuseid mitte leida. Ei endalt ega ka sinult. Nii lihtne on küsida, kas armastan. Aga vastata sellele... mis on armastus? Samas mõelda sinust ja kõigest mis kadunud on – see on tappev. Kui väga hea oli. Kui väga eriline oled. Kui võimatuna näen kedagi teist sinu asemel.
Kõik see tundub kirja panduna nagu tühi loba. See ongi tühi loba. Sellest, kuidas sind igatsen.

mõeldes sellest, kellest ilma olen...

It’s the little things that make you crazy

Like the thought of someone touching your skin

I can see you everywhere I go

You could be in a sea of faces

It could be the rumour of your grin

Swimming in the river as it flows...

Selline film, nagu Meet Joe Black. Kuidas inimesed räägivad armastusest, mida mõtlevad. Kui küsida, kuidas te esimest korda kohtusite. Ja nad nutavad. Hakkavad meenutama ja hakkavad nutma. Vaatasin seda filmi. Tahtsin sulle öelda pärast, et armastan sind. Ja hakkasin nutma. Kas filmist, väsimusest, või armastusest. Aga mõeldes sellele tulid pisarad. Naljakas. Imelik.
Ma ei jaga kergekäeliselt oma numbrit. Eriti võõrastele. Ei lähe võõrastega kohtuma. Ei jää võõra juurde ööseks. Ei kingi ennast võõrale. Aga sinuga see oli nii. Tahtsin sulle näidata Elu. Maailma, tundmist, armastust. Ja näitasin. Nagu teine film, City of Angels. Selleks, et tunda, pead sa muutuma inimlikuks. Ei saa olla surematu ja hea. Vaid pead selle loovutama. Ja need üksikud harvad hetked on väärt tervet elu, surematust, kõike. Elada nende hetkede nimel. Et tunda meeletuimat, armastust.
Miks see on eriline. Ma tunnen, justkui peaks seda koguaeg teistele ja maailmale selgitama. Aga selleks ei ole sõnu. Seda peab ja saab ainult tunda. Tunda end kellegagi koos justkui iseendaga. Tunda tema igas puudutuses iseennast. Olla nõus talle andma kõik ja mitte midagi vastu tahta.
Tunnen, et mu elu on ebareaalsus. Kaugelt vaadatav uni. Oled koolis, tööl, sõidad bussiga, sööd – see kõik läheb mööda minu kõrvalt. Ma vaatan seda pealt. Vahel tunnen kaasa, vahel naeran, aga see toimub mu kõrval. Ja siis tuled sina. Ja ma elan. Hingan. Naeran. Olen tervik. Kuigi sa oled justkui mu unenägu. Väljamõeldud kallim, ideaalne partner. Mõtlen su vahel, harva enda kõrvale ja sa oledki siin. Minu uni, mis on reaalsem kui ülejäänud elu. Ja vahel ma kahtlen tõsiselt kas sa ikka oled. Siis näen mõnda asja või pilti, mis annab teada, et oled reaalne. Ja olen õnnelik. et sa elad siin maailmas koos minuga.
Mida rohkem sina või mina üritame seda lõhkuda, sellest loobuda, seda tugevamaks see tunne kasvab. Hoolimata meist. Meie tahtmistest. Meie reaalusest. Nagu siis kolmas film – Ihukaitsja. Nad pidid jätma hüvasti, sest elu nõudis elu. Ma tean kallis, tean, et peame sama tegema. Aga ma ei suuda loobuda, ei suuda lahti lasta. Sinu armastus on midagi ainulaadset, erilist, kordumatut. Ja ma tänan ja armastan sind selle eest igal päeval, hetkel.
Armastus ei ole ühte värvi, vaid armastuses on olemas kõik värvid. Ja armastus kunagi ei kukuta, vaid alati lennutab. Viib ekstaasi. Toidab hinge ja keha. Armastus hoiab mind alati sinu lähedal. Sinuta elaksin ma maailma kõrval. Sinuta ei teaks ma midagi kirest. Sinuta ei mõtleks ma räägitu üle sügavamalt järgi. Sinuta leiaks ma ikka tühist naudingut mõttelagedast lobast. Sinuta ei oleks ma see, kes olen. Oled mu ingel.