Ma tean, et see kord oli viimane. Enam sa ei tule. Enam sa kunagi ei tule. Enam ei ole mul lootust kuulda, et kõik muutub. Või lootust kuulda, et see läheb üle. Enam ei ole mul lootust olla sinu poolt hoitud. Puudutatud. Vaadatud. Hinnatud. Armastatud. Enam seda ei juhtu.
Viimane kord, kui magasid minu kõrval. Hommikul oli nii kahju lasta sul minna. Palusin et veel natukeseks jääksid. Sa ütlesid, et kindlasti. Kindlasti mõni teine kord magad minu kõrval. Jälle. See oli justkui vale. Teadmatuses antud vanne. Lootusetu sõna. Kindlasti.
Ava oma silmad. Ja kõiges paistab korduvus. Samad näod, samad kohad, samad sündmused. Elu kui filmis. Võõras filmis. Kõik teised teavad, mida teha, kuidas käituda, mida öelda. Ainult sina mitte. Ja kohati, ainult kohati tundub see võlts, segane. Arusaadav, et ka teistel läheb vahel segamini. Näed kedagi liiga tihti. Sündmused pole loogilised. Mis oleks kui, kui üritaks välja pääseda? Kui võimatu ja ebareaalne idee. Tahta välja pääseda kastist, telekast, jumalatele mängitavast linateosest. Võimatu on silmi avada. Võimatu.
Mäletan, mäletan. Kõike, muidugi. Esimestest hetkedest viimasteni. Aga nii see on alati. Et mäletad. Ja see ei muuda midagi. Ja mõtle või mäleta või meenuta, see pole sama. See pole midagi väärt. See on vaid tühi igatsus. Ja püüd elada edasi. Kuidagigi. Loota, et oled õnnelik. Üritada olla rõõmus.
Ilus oli. Sinuga. Kallis.