Unistus, unistada sellest, mida ma ei saa. Elada hetkelises vaimustuses ja kujutleda, et tänane on igavene reaalsus. Teades, et see lõppeb kohe. Et lähed kohe jälle kellegi teise juurde. Ja jääd sinna minema. Ja igakord, kui loodan siiski midagi enamat, valid sa tema. Iga päev, hetk, tunnen seda. Teadvustan seda. Üritan sinust lahti lasta. Üritan olla moraalselt õige. Tugev. Hea. Kuid siis jälle olles sinuga muutun nõrgaks, tahtejõuetuks, egoistiks. Soovides sind näha, kogeda, nautida.
Miks on see nii... miks on nii keeruline lõpetada seda enesepettust. Arvata, justkui võiksid ühel hetkel näha minus midagi enamat. Soovida pakkuda mulle midagi enamat. Olla minu kõrval rohkem, kui mõnel varastatud silmapilgul, poolel teel põrgusse oma patustamiste pärast. Ja kui otsustangi, et rohkem ma ei taha, ei taha olla teine sinu jaoks, ilmud sa silmapiirile ja teed kõik jälle keeruliseks. Olles see, kes mulle meeldib. Olles selline, nagu oled.
Kuidas olen vihanud enda suguseid. Kuidas vaikides kuulan teiste jutte, kes vihkavad minusuguseid. Ja nüüd, kus on minu moraalsus? Tehes tahtmatult haiget kellelegi võõrale. Olles kellegi saladus. Olles armas ühel ööl. Kuid mitte igal ööl. Olles õige, aga mitte piisavalt. Olles ilus, aga mitte piisavalt. Olles tark, aga mitte piisavalt. Olla kirg ja saladus, olla armas. Kuid mitte olla ainus. Mitte olla esimene.
Vastuolulisus. Tahtes sind ja mitte tahtes. Loobudes ja aina uuesti tulles. Põledes ja lennates. Ise teadmata mida, miks või kuidas. Sind vihates ja põlates ning siis jälle selle eest andeks paludes. Sulle midagi ütlemata, ennast reetmata. Vahel, ainult vahel lootes, et tead, et aimad. Et suudad mõista. Et tunned minu unistust, fantaasiat. Et tajud seda. Ning kasvõi mõnel harval hetkel jagad seda minuga.
„Kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii... Et väsind õnne tunneks valutut... Ja mina tahan, aga pole see...“