By loving someone new... Nii peaks vist elu edasi liikuma. Peaks. Kõik need asjad, mis peaksid juhtuma. Mida ma peaksin tegema. Mida ma peaksin mõtlema. Või tundma. Aga mida ma ei näe, ei tunne, ei taha.
Nagu ma naudiks seda valu. Istud oma valus, nutad ja nutad, pimedus ja sügavik. Heidad voodisse ja elu vajub su üle. See, mis oli ja mida enam ei ole. See, mis juhtunud on. See, mis juhtuma hakkab või peab. Kõik rasked asjad. Pahad asjad. Halvad asjad. Ja siis hakkadki liiga palju mõtlema. Mõtled ja mõtled, et miks, kuidas, mis valesti läks, mida ma valesti teen, ütlen, miks on nii. Kuidas kõik üldse oli.
Kuidas oli viimane päev. Kõik on siiani meeles. Mida aeg edasi, seda paremini. Ütlesid, kui hea välja näen. Küsisid, kas veel armastan sind. ... kas see oligi murdepunkt? Et ma vaikisin. Et ma ei suutnud mõelda. Et ma ei suutnud vastata. Ütlesid, et nagunii enam ma ei armasta. Vaatasin sind ja see oli võõras. See olukord. See küsimus. See lause. Lõpuks muidugi ütlesin, et jah, muidugi... aga. See jäi püsima minu sisse. Miks nii küsisid? Miks sa nii tegid? Miks ma ei teadnud vastust? Kuidas?
Muidugi see läks mööda. Hetk oli pikk vaid minu jaoks. Kõik oli armas. Super. Sa läksid. Küsisid järgmisel päeval kas kõik on ikka korras. Muidugi oli. Õhtul veel andsin endast märku. Et oled kallis. Siis oligi kõik. Möödus nädal, sa olid kadunud. Kirjutasin sulle. Vastasid, et teeme lõpu. Nii see oli. Seekord.
Kummaline, kuidas tagantjärele on võimalik kõike analüüsida. Kõiges põhjuseid näha. Kõike sekund sekundi haaval läbi mõelda. Läbi tunda. Läbi nautida. Ja siiski vastuseid mitte leida. Ei endalt ega ka sinult. Nii lihtne on küsida, kas armastan. Aga vastata sellele... mis on armastus? Samas mõelda sinust ja kõigest mis kadunud on – see on tappev. Kui väga hea oli. Kui väga eriline oled. Kui võimatuna näen kedagi teist sinu asemel.
Kõik see tundub kirja panduna nagu tühi loba. See ongi tühi loba. Sellest, kuidas sind igatsen.