Kustutasid mu enda elust. Nagu poleks mind olnudki. Nagu poleks ma midagi tähendanud. Nagu saaks kõige unustada ja mitte kunagi enam mäletada. Nii lihtne. Nii loogiline.
Tundub, et ma olen selles mängus ainus, kes midagi tunneb. Kellele miski haiget teeb. Kellele see kõik korda läheb. Tundub, et sul ei saaks rohkem ükskõik olla. Tundub, et viskasid mu selja taha. Ja kõnnid püstipäi edasi. Tagasi vaatamata. Midagi mõtlemata. Tundub, et ma olin mitte keegi.
Iga uus päev on hullem. Iga uus õhtu on painavam. Mõtled ja mõtled ja miski ei kao. Vaid süveneb. Nagu oleksime me paar nädalat vaid tundnud teineteist. Nagu oleks see kõik mööda läinud. Nagu suveromanss. Ei midagi siduvat. Ei midagi kindlat. Ei midagi tõsist.
Aga mulle oli. Ma armastasin sind. Anna andeks, aga nii see on. Või oli. Ma ei tule kunagi ütlema, et alustame uuesti. Või et miks kõik nii läks. Ma ei tule midagi küsima ega paluma. Ju sa teadsid mida tahad. Ju sul olid põhjused. Ju on sul parem minuta. Siis peab nii olema. Ja nii jääbki.
Ja ma võin olla edasi. Kirjutada iga õhtu sulle kirju, mida sa eales ei loe. Pühendada sulle enamuse oma mõtetest, tunnetest. Unenägudest. Igatsustest. Üksinda, salaja. Elades edasi naeratus näol ja päevad päikest täis. Õhtuti patja kallistades. Võin suhelda, flirtida, ükskõik mida teha. Aga see pole eriti midagi väärt. Tähenduseta teod, sõnad, naeratused. Mis ei kaalu üle ühtki sinu puudutust. Ja nii on.

I miss the mind of the wonderful
I let the ice see thoughts run through me Cold,
and no one knows
I keep the pain of a broken soul
Wounds that just won't heal
No one knows, not even you...