Selline film, nagu Meet Joe Black. Kuidas inimesed räägivad armastusest, mida mõtlevad. Kui küsida, kuidas te esimest korda kohtusite. Ja nad nutavad. Hakkavad meenutama ja hakkavad nutma. Vaatasin seda filmi. Tahtsin sulle öelda pärast, et armastan sind. Ja hakkasin nutma. Kas filmist, väsimusest, või armastusest. Aga mõeldes sellele tulid pisarad. Naljakas. Imelik.
Ma ei jaga kergekäeliselt oma numbrit. Eriti võõrastele. Ei lähe võõrastega kohtuma. Ei jää võõra juurde ööseks. Ei kingi ennast võõrale. Aga sinuga see oli nii. Tahtsin sulle näidata Elu. Maailma, tundmist, armastust. Ja näitasin. Nagu teine film, City of Angels. Selleks, et tunda, pead sa muutuma inimlikuks. Ei saa olla surematu ja hea. Vaid pead selle loovutama. Ja need üksikud harvad hetked on väärt tervet elu, surematust, kõike. Elada nende hetkede nimel. Et tunda meeletuimat, armastust.
Miks see on eriline. Ma tunnen, justkui peaks seda koguaeg teistele ja maailmale selgitama. Aga selleks ei ole sõnu. Seda peab ja saab ainult tunda. Tunda end kellegagi koos justkui iseendaga. Tunda tema igas puudutuses iseennast. Olla nõus talle andma kõik ja mitte midagi vastu tahta.
Tunnen, et mu elu on ebareaalsus. Kaugelt vaadatav uni. Oled koolis, tööl, sõidad bussiga, sööd – see kõik läheb mööda minu kõrvalt. Ma vaatan seda pealt. Vahel tunnen kaasa, vahel naeran, aga see toimub mu kõrval. Ja siis tuled sina. Ja ma elan. Hingan. Naeran. Olen tervik. Kuigi sa oled justkui mu unenägu. Väljamõeldud kallim, ideaalne partner. Mõtlen su vahel, harva enda kõrvale ja sa oledki siin. Minu uni, mis on reaalsem kui ülejäänud elu. Ja vahel ma kahtlen tõsiselt kas sa ikka oled. Siis näen mõnda asja või pilti, mis annab teada, et oled reaalne. Ja olen õnnelik. et sa elad siin maailmas koos minuga.
Mida rohkem sina või mina üritame seda lõhkuda, sellest loobuda, seda tugevamaks see tunne kasvab. Hoolimata meist. Meie tahtmistest. Meie reaalusest. Nagu siis kolmas film – Ihukaitsja. Nad pidid jätma hüvasti, sest elu nõudis elu. Ma tean kallis, tean, et peame sama tegema. Aga ma ei suuda loobuda, ei suuda lahti lasta. Sinu armastus on midagi ainulaadset, erilist, kordumatut. Ja ma tänan ja armastan sind selle eest igal päeval, hetkel.
Armastus ei ole ühte värvi, vaid armastuses on olemas kõik värvid. Ja armastus kunagi ei kukuta, vaid alati lennutab. Viib ekstaasi. Toidab hinge ja keha. Armastus hoiab mind alati sinu lähedal. Sinuta elaksin ma maailma kõrval. Sinuta ei teaks ma midagi kirest. Sinuta ei mõtleks ma räägitu üle sügavamalt järgi. Sinuta leiaks ma ikka tühist naudingut mõttelagedast lobast. Sinuta ei oleks ma see, kes olen. Oled mu ingel.