See on tavaline, et tahaks joosta kuskile.
Siis, kui kõik on läbi.
Siis, kui kõik eelnev kadunud on.
Siis, kui sa saad aru, et oled jälle selles punktis.
Peale valu ja pettumuse on seal veel ka sarkasm.
Ikka ja alati mina, minuga. Ikka ja alati just niimodi. Ikka ja alati see lõppeb.
Ning niivõrd rumal tunne. Kuidas sain ma üldse arvata, et seekord see õnnestub. Kuidas saan ma alati uuesti sinna samma lõksu astuda. Kuidas saan ma pärast nii mitut ebaõnnestumist üldse loota. Uskuda. Olla kindel, et seekord läheb midagi teisiti. Kui igakord on lõpp ühesugune. Kui ma võin vaid riste tõmmata, kui palju kordi olen ma lõpetanud valus. Lahkuminekus.
Ning see külmus. Minu sees. Et jälle, jälle see juhtubki. Peaaegu tundetus.
Aga mitte. See ei ole tundetus. Ainult mõnel hetkel olen ma võimeline enda üle naerma. Teisel hetkel aga on tühjus, tunded, torm.
And you bleed just to know you´re alive.
Jooksen iga hetkega tühjemaks. Kõigest. Mitte vaid veri. Mitte vaid hullus. Vaid hing. See miski, mida ma suudan anda. Jagada. Mis veel minust järgi on. Mida inimesed märkavad. Naeratus. Sära. Ning kurbus silmades.
Ta on täiuslik. See, mida tahan. Aga ilmselt mitte see, mida vajan. Mitte mu kirg. Mitte mu vabadus. Mitte mu õnn. Mitte mu usaldus. Mitte mu hing.
See, kes on õige, ei tee sind õnnetuks. Ja kunagi, kunagi ma loodetavasti leian tema.
There is always angel in your life. Always. What if i dont recognize it in the right moment? Well, Angel will stay always. Even if you dont notice her/him at the right moment. Angel will always be near you.
Aga mitte mina. Võibolla ei ole ma Sinu ingel. Võibolla olen juba kellegi teise. Olen määratud olema kellegi teise.

Inglismaal on üks populaarne bänd. Üks lugu.
http://www.youtube.com/watch?v=CBl801hkRG8

Isegi, kui ma tean, et kõik on möödas. Kui ma tean, et üks elu on mu minevik ning teine elu lihtsalt ei õnnestu. Pean ma püsima elus ning seisma püsti. Ükskõik mis tundega. Millise naeratusega. Sest elu on seda väärt. Minu elu. Vaimustavad asjad. Ilu. Inimesed.
Silmad. Puudutused. Hetked.
Isegi, kui sellest midagi välja ei tule. Olen ma õnnelik, et mul on need hetked. Et mind on nii palju armastatud. Sest see ongi ainus, mis mu olemisele mõtte annab.
Ma pean nii mõtlema. Kuni suudan.

Kuni tuleb torm, mis mu murrab.
Ehk näen ka siis valgust.