Muutsin veidi oma blogi väljanägemist. Ja ise olen rahul. Enam-vähem.
Imelik veider naljakas irooniline, et kui ma kirjutan midagi oma õnnest või rahulolust, siis see justkui kaob. Muutub, teiseneb. Ja ühtäkki ei suuda ma enam seda näha, tunda, katsuda.
Ühtäkki ärkan hommikul üles ja kõik on teisiti. Tunded, meeleolud, tahtmised.
Ikkagi veel on tunne, et ma ei tunne ennast. Ei tea mida ma tahan, kes ma olen. Miks ma olen.
Ja vahel on ikka mingisugused piinavad kompleksid.
Ja vahel on ikka mingisugused ebameeldivad tunded.
Ja vahel on ikka nii kurb.
Muud polegi öelda.
laupäev, märts 31, 2007
neljapäev, märts 29, 2007
Mul on täiesti kevad. Päikesega koos tuli. Mis tähendab, et ilm on nii ilus väljas ja kõik tundub kuidagi - ilus. Polegi nagu valesid asju. Nojah, võibolla pimeduse varjus, aga üldiselt mitte.
Täiesti tõsi, et kevad paneb hormoonid möllama. Selline tunne, et armastan kõike elus. Õigemini pigem siis armastan oma elu ja kõike mis seal on. Ei midagi ega kedagi enamat.
Veidi armunud tunne, et isegi ei tea millesse aga tunne on justkui sama. Mõnus.
Täiesti tõsi, et kevad paneb hormoonid möllama. Selline tunne, et armastan kõike elus. Õigemini pigem siis armastan oma elu ja kõike mis seal on. Ei midagi ega kedagi enamat.
Veidi armunud tunne, et isegi ei tea millesse aga tunne on justkui sama. Mõnus.
esmaspäev, märts 26, 2007
100%
You talk about life, you talk about death,
And everything in between,
Like it's nothing, and the words are easy.
You talk about me, and you talk about you,
And everything I do,
Like it's something, that needs repeating.
I don't need an alibi or for you to realize,
The things we left unsaid,
Are only taking space up in our head.
Make it my fault, win the game
Point the finger, place the blame
It does me up and down,
It doesn't matter now.
'Cause I don't care if I ever talk to you again.
This is not about emotion,
I don't need a reason not to care what you say,
Or what happened in the end.
This is my interpretation,
And it don't, don't make sense.
The first two weeks turn into ten,
I hold my breath and wonder when it'll happen,
Does it really matter?
If half of what you said is true,
And half of what I didn't do could be different,
Would it make it better?
If we forget the things we know.
Would we have somewhere to go?
The only way is down, I can see that now.
It's really not such a sacrifice
If I never talk to you again,
This is not about emotion,
I don't need a reason not to care what you say,
Or what happened in the end.
This is my interpretation,
And it don't, don't make sense.
And it don't have to make no sense to you at all,
'Cause this is my interpretation...
by Mika
And everything in between,
Like it's nothing, and the words are easy.
You talk about me, and you talk about you,
And everything I do,
Like it's something, that needs repeating.
I don't need an alibi or for you to realize,
The things we left unsaid,
Are only taking space up in our head.
Make it my fault, win the game
Point the finger, place the blame
It does me up and down,
It doesn't matter now.
'Cause I don't care if I ever talk to you again.
This is not about emotion,
I don't need a reason not to care what you say,
Or what happened in the end.
This is my interpretation,
And it don't, don't make sense.
The first two weeks turn into ten,
I hold my breath and wonder when it'll happen,
Does it really matter?
If half of what you said is true,
And half of what I didn't do could be different,
Would it make it better?
If we forget the things we know.
Would we have somewhere to go?
The only way is down, I can see that now.
It's really not such a sacrifice
If I never talk to you again,
This is not about emotion,
I don't need a reason not to care what you say,
Or what happened in the end.
This is my interpretation,
And it don't, don't make sense.
And it don't have to make no sense to you at all,
'Cause this is my interpretation...
by Mika
laupäev, märts 24, 2007
reede, märts 23, 2007
Kas see tuleb laiskusest, rumalusest, mõtete puudusest, mõtete liigsusest, tahtmatusest ennast pidevalt ja pidevalt korrata, hoolimatusest või võimetusest ennast jagada.
Ei tea, miks on raske kirjutada.
Palju lihtsam on omaette mõelda oma mõtteid. Omaette teha oma asju. Omaette nutta õhtuti ennast magama. Omaette ärgata hommikuti rõõmuga. Omaette vaadata ja nautida väljas olevat kevadet, päikest.
Ja ma tunnengi ennast seiklejana, kes ei taha ja ei suuda ennast siduda. Ja mulle meeldib nii.
See, et ma peaaegu kindlasti olen sügisest Norras elamas. Kui õnnelikuks teeb selline teadmine päeva. Mitte, et ma ei tunne seal kedagi, ei oska keeltki. Raskused ja riskid. Väljakutsed. Aga nii või teisiti, ükskõik mis seal on või ei ole - ma tahan selle läbi teha. Ma tahan minna ja näha ja olla. Kogeda kõiki neid asju. Näha kõiki neid kohti. Suurepäraseid, ilusaid. Ning kohtuda uute ja toredate inimestega, keda maailmas on nii tohutult palju. Ja ma olen väga õnnelik inimene, et ma saan seda kõike teha.
Viimasel nädalal ei ole magada saanud. Millegipärast on surmahirm tagasi tulnud. See, mis kunagi lapsepõlves oli. Et mõtled, mis saab minuga siis kui ma ära suren. Isegi kui see ei ole valus, kuidas saab olla et mind järsku enam ei ole. Kus ma siis olen. Ja kui mind polegi, ma ei ärkagi kunagi enam üles, ma ei mõtlegi ühtegi mõtet, ei teegi ühtegi tegu... Kuidas saab see olla? Sest ma ju olen. Olen elav. Tunnen. Ja süda vajub kuskile väga madalale nende mõtetega. Hirm. Mure. Mõistmatus. Tohutult suur hirm.
Ja unenäod. Ühel ööl keegi mürgitas mind. Ühel ööl inimesed lasid mu maha. Siis ärkad üles ja paha on olla. Füüsiliselt, emotsionaalselt paha. Nagu oleks haige. Tahaks oksendada. Sellest surmast.
Aga muidu ei kurda. Tegelikult, üsna hästi on kõik. Vaikselt läheb ja enesetunne on hea. Toredad väiksed hetked mu elus, õnnestumised... Toredad inimesed mu ümber... Tunnen ennast hästi iseendaga. Ja see igatsus mis on... Las ta olla. Aeg alati annab ise mulle vastused, annab ka seekord.
PS. Ma lähen norrasse elama!!!:)
Ei tea, miks on raske kirjutada.
Palju lihtsam on omaette mõelda oma mõtteid. Omaette teha oma asju. Omaette nutta õhtuti ennast magama. Omaette ärgata hommikuti rõõmuga. Omaette vaadata ja nautida väljas olevat kevadet, päikest.
Ja ma tunnengi ennast seiklejana, kes ei taha ja ei suuda ennast siduda. Ja mulle meeldib nii.
See, et ma peaaegu kindlasti olen sügisest Norras elamas. Kui õnnelikuks teeb selline teadmine päeva. Mitte, et ma ei tunne seal kedagi, ei oska keeltki. Raskused ja riskid. Väljakutsed. Aga nii või teisiti, ükskõik mis seal on või ei ole - ma tahan selle läbi teha. Ma tahan minna ja näha ja olla. Kogeda kõiki neid asju. Näha kõiki neid kohti. Suurepäraseid, ilusaid. Ning kohtuda uute ja toredate inimestega, keda maailmas on nii tohutult palju. Ja ma olen väga õnnelik inimene, et ma saan seda kõike teha.
Viimasel nädalal ei ole magada saanud. Millegipärast on surmahirm tagasi tulnud. See, mis kunagi lapsepõlves oli. Et mõtled, mis saab minuga siis kui ma ära suren. Isegi kui see ei ole valus, kuidas saab olla et mind järsku enam ei ole. Kus ma siis olen. Ja kui mind polegi, ma ei ärkagi kunagi enam üles, ma ei mõtlegi ühtegi mõtet, ei teegi ühtegi tegu... Kuidas saab see olla? Sest ma ju olen. Olen elav. Tunnen. Ja süda vajub kuskile väga madalale nende mõtetega. Hirm. Mure. Mõistmatus. Tohutult suur hirm.
Ja unenäod. Ühel ööl keegi mürgitas mind. Ühel ööl inimesed lasid mu maha. Siis ärkad üles ja paha on olla. Füüsiliselt, emotsionaalselt paha. Nagu oleks haige. Tahaks oksendada. Sellest surmast.
Aga muidu ei kurda. Tegelikult, üsna hästi on kõik. Vaikselt läheb ja enesetunne on hea. Toredad väiksed hetked mu elus, õnnestumised... Toredad inimesed mu ümber... Tunnen ennast hästi iseendaga. Ja see igatsus mis on... Las ta olla. Aeg alati annab ise mulle vastused, annab ka seekord.
PS. Ma lähen norrasse elama!!!:)
reede, märts 16, 2007
Tahaks öelda midagi... Aga ma ei oska enam. Võibolla läheb üle. Ilmselt läheb.
Aga võibolla ongi vahel hea, kui ei tea ja ei oska ja ei taha sellest isegi mitte mõelda. Millegi oskamisest siis. Ja võibolla ma ei peagi alati oskama, lahendama, otsustama, tegutsema. Võibolla ongi hea elada nii, et endal on enam vähem hea, et süda tunneb ennast hästi.
Sest kui vaatan hommikul aknast välja ja näen päikest, siis mu süda naeratab. Mitte laialt, aga niimodi õrnalt.
Ja kui ma tulen õhtuti koju ja vaatan taevasse ning seal on tohutult tähti, siis ma tunnen midagi head. Ja et ma saan panna igal õhtul enne uinumist kodus küünlad põlema. Ja see tekitab turvalisuse tunde. Et on asju mis on. On olemas, on õiged ja jäävad. Mida mitte keegi ei saa ära võtta ega muuta. Ükskõik kus ma olen, kuidas ma ennast tunnen. Ükskõik mis tunnetega.
Ja need tunded. Muidugi, ma eksisin viimane kord. Ma üldse eksin üsna tihti, olen märganud. Aga see ei olnud kõige raskem. Üldse mitte. Sest iga päev on omamoodi raske. Ja iga saadud kiri omamoodi raske. Ja erinev. Sest ilus ja hea on veel raskem kui halb. Kui üks ei tee haiget, siis teine ikka teeb. Millegipärast just siis see hea. Armastus. Igatsus. Valu.
Iga päev on erinev. Aga on midagi, mis ei muutu. Hoolimine, kellestki, kellel on raske. Ennast sellest kõigest eemaldada tundub võimatu. Kindlasti oleks lihtsam, aga see on võimatu.
Nüüd siis Ingel. Vaevalt. Kes suudakski olla. Miks tema nii tahab mõelda, miks tema üldse paljusid asju mõtleb - kui ma ainult teaks. Igal ühel on oma Süü kanda. Oma häbi, omad saladused, omad ahnused. Sügaval tean mina oma suurimat Süüd ja ilmselt ka Tema enda oma. Ning see ongi põhjus, miks seisame siin samas, paludes midagi enamat. Ise teadmata isegi kellelt palume. Või kas suudaksime seda kunagi kanda. Ja enam polegi oluline see Süü. Vaid sellest edasi liikumine. Teades igal elatud hetkel, mida me teinud oleme. Kas see võimalik on - ma ei tea.
Ja ehk ei olegi vaja kontrollida. Las olla. Nii kuidas on. On kirjad. On tekstid. On kurbused ja pisarad. On valud. Ja on ka rõõmud. Naeratused. Hetked inimestega, kellega on hea. Hea ja halb. Vaikselt mõlemat tundes ei ole halb. On täiesti talutav. Teadmatus, mis edasi saab. Teadmatus, mis elu edaspidi ette toob. Kuhu mind viib. Mida homne päev kaasa toob. Mida järgnev tund kaasa toob. Ka nii on võimalik. Kui mitte midagi tahta, siis teeb ainult head meelt kui midagi ilusat saada. Ja on palju, ilusat.
Ja on meeletult palju valu. Aga nüüd ma vähemalt tunnen seda. Mis on palju parem, kui varem olnud ükskõiksus. See on nüüd läbi.
Ja ühel päeval on kõik palju parem. Ühel päeval on kõik palju parem.
Aga võibolla ongi vahel hea, kui ei tea ja ei oska ja ei taha sellest isegi mitte mõelda. Millegi oskamisest siis. Ja võibolla ma ei peagi alati oskama, lahendama, otsustama, tegutsema. Võibolla ongi hea elada nii, et endal on enam vähem hea, et süda tunneb ennast hästi.
Sest kui vaatan hommikul aknast välja ja näen päikest, siis mu süda naeratab. Mitte laialt, aga niimodi õrnalt.
Ja kui ma tulen õhtuti koju ja vaatan taevasse ning seal on tohutult tähti, siis ma tunnen midagi head. Ja et ma saan panna igal õhtul enne uinumist kodus küünlad põlema. Ja see tekitab turvalisuse tunde. Et on asju mis on. On olemas, on õiged ja jäävad. Mida mitte keegi ei saa ära võtta ega muuta. Ükskõik kus ma olen, kuidas ma ennast tunnen. Ükskõik mis tunnetega.
Ja need tunded. Muidugi, ma eksisin viimane kord. Ma üldse eksin üsna tihti, olen märganud. Aga see ei olnud kõige raskem. Üldse mitte. Sest iga päev on omamoodi raske. Ja iga saadud kiri omamoodi raske. Ja erinev. Sest ilus ja hea on veel raskem kui halb. Kui üks ei tee haiget, siis teine ikka teeb. Millegipärast just siis see hea. Armastus. Igatsus. Valu.
Iga päev on erinev. Aga on midagi, mis ei muutu. Hoolimine, kellestki, kellel on raske. Ennast sellest kõigest eemaldada tundub võimatu. Kindlasti oleks lihtsam, aga see on võimatu.
Nüüd siis Ingel. Vaevalt. Kes suudakski olla. Miks tema nii tahab mõelda, miks tema üldse paljusid asju mõtleb - kui ma ainult teaks. Igal ühel on oma Süü kanda. Oma häbi, omad saladused, omad ahnused. Sügaval tean mina oma suurimat Süüd ja ilmselt ka Tema enda oma. Ning see ongi põhjus, miks seisame siin samas, paludes midagi enamat. Ise teadmata isegi kellelt palume. Või kas suudaksime seda kunagi kanda. Ja enam polegi oluline see Süü. Vaid sellest edasi liikumine. Teades igal elatud hetkel, mida me teinud oleme. Kas see võimalik on - ma ei tea.
Ja ehk ei olegi vaja kontrollida. Las olla. Nii kuidas on. On kirjad. On tekstid. On kurbused ja pisarad. On valud. Ja on ka rõõmud. Naeratused. Hetked inimestega, kellega on hea. Hea ja halb. Vaikselt mõlemat tundes ei ole halb. On täiesti talutav. Teadmatus, mis edasi saab. Teadmatus, mis elu edaspidi ette toob. Kuhu mind viib. Mida homne päev kaasa toob. Mida järgnev tund kaasa toob. Ka nii on võimalik. Kui mitte midagi tahta, siis teeb ainult head meelt kui midagi ilusat saada. Ja on palju, ilusat.
Ja on meeletult palju valu. Aga nüüd ma vähemalt tunnen seda. Mis on palju parem, kui varem olnud ükskõiksus. See on nüüd läbi.
Ja ühel päeval on kõik palju parem. Ühel päeval on kõik palju parem.
teisipäev, märts 13, 2007
Üheks hetkeks ma murdusin.
"Have U ever admited that it is quite impossible to be with U? Have U ever admited that it is not possible to be with such a moody and depressive girl? That it would killed everybody? U wrote in the last email that your only problem was that U were quite moody and depressive. It is as U saw it. But it is not as I saw it. I am sorry for saying that, but I really lost a smile at all in my face after a few months with U. I am sorry for saying that but, after other few months it would be me, who would need a psychologist. these depressions will kill everything anyway. Sooner or later!
I am very sad, but I am afrtaid that U will end with alcohol only, I guess U will have some boyfriends, but all of them will leave U. Sooner or later. Then U curdle, U will start hating boys. So perhaps U will only sleep with them and then U will leave them before they leave U. U will punish them for your behaviour. Well U can do that now, because U are a beautiful girl. Of course, U can have hundreds of boys. But no one will stay with U for all your life. U know, time will go and once in the future U will have wrinkles, U will not be this beautiful girl who can seduce and have anybody she wants. But after some time everybody leaves u. Sooner or later. U will never have the love who U look for. U will swear about your fate. U will swear about men, That's my vision, which I am afraid of."
Selline kiri, mille ma sain. Esimesel hetkel ma tõesti murdusin. Mõtlesin loobumisele.
Aga siis mõtlesin ümber. Sellepärast, et Mina ei näe ennast sellisena. Mina näen ennast ümbritsemas nii paljusid toredaid ja armsaid inimesi, kes on ikka minuga. Mina näen endas lootust ilusamaks ja paremaks tulevikuks, isegi kui see on väga sügaval. Mina tean ennast oma vigadega, aga ma näen ka enda positiivseid külgi. Ja mind on elu jooksul nii palju armastatud.
Kõige enam, kuidas üks kallis inimene ütles: "Obviously you are not this person, because we all love you so much!"
Ma tahan, et see tekst oleks siin olemas, et ma teaksin iga elatud päev ja hetk millest ma olen üle saanud. Ja kui millestki sellisest suuta tugevam olla, siis midagi raskemat on mul praegu võimatu endale ette kujutada.
"Have U ever admited that it is quite impossible to be with U? Have U ever admited that it is not possible to be with such a moody and depressive girl? That it would killed everybody? U wrote in the last email that your only problem was that U were quite moody and depressive. It is as U saw it. But it is not as I saw it. I am sorry for saying that, but I really lost a smile at all in my face after a few months with U. I am sorry for saying that but, after other few months it would be me, who would need a psychologist. these depressions will kill everything anyway. Sooner or later!
I am very sad, but I am afrtaid that U will end with alcohol only, I guess U will have some boyfriends, but all of them will leave U. Sooner or later. Then U curdle, U will start hating boys. So perhaps U will only sleep with them and then U will leave them before they leave U. U will punish them for your behaviour. Well U can do that now, because U are a beautiful girl. Of course, U can have hundreds of boys. But no one will stay with U for all your life. U know, time will go and once in the future U will have wrinkles, U will not be this beautiful girl who can seduce and have anybody she wants. But after some time everybody leaves u. Sooner or later. U will never have the love who U look for. U will swear about your fate. U will swear about men, That's my vision, which I am afraid of."
Selline kiri, mille ma sain. Esimesel hetkel ma tõesti murdusin. Mõtlesin loobumisele.
Aga siis mõtlesin ümber. Sellepärast, et Mina ei näe ennast sellisena. Mina näen ennast ümbritsemas nii paljusid toredaid ja armsaid inimesi, kes on ikka minuga. Mina näen endas lootust ilusamaks ja paremaks tulevikuks, isegi kui see on väga sügaval. Mina tean ennast oma vigadega, aga ma näen ka enda positiivseid külgi. Ja mind on elu jooksul nii palju armastatud.
Kõige enam, kuidas üks kallis inimene ütles: "Obviously you are not this person, because we all love you so much!"
Ma tahan, et see tekst oleks siin olemas, et ma teaksin iga elatud päev ja hetk millest ma olen üle saanud. Ja kui millestki sellisest suuta tugevam olla, siis midagi raskemat on mul praegu võimatu endale ette kujutada.
esmaspäev, märts 12, 2007
Igasugused päevad.
Alates sellest, et keegi mõtles ümber. Pärast lootusetust ja valu ja mõistmatust ja masendust. Ning sellejärgset lootust. Keegi mõtles ümber. Ning lisas veel, et ta poleks arvanud et ma olen nii halb inimene minu poolt öeldud sõnade pärast. Samas poleks minagi endast ega samuti paljudest teistest kõike seda arvanud, mis elu toonud on.
Siis tüli kellegi lähedasega. Ja ma ei jaksa, ei jaksa tülitseda. Põhjendada või põhjendusi otsida. Kaitsta, süüdistada, arutleda. Ma ei jaksa seda.
Kokkusaamine inimesega, kellega poleks pidanud kokku saama kui oleks ainult algusest peale tema põhjuseid teadnud. Aga millegipärast eeldan, et kui olen mina muutunud siis on ka teised. Aga ei ole. Kõik on täpselt sama ja kõik tahavad mind sobitada sellesse vanasse rolli. Millesse ma enam ei mahu, ei taha ja ei kavatsegi minna.
Aga mõnel päeval tahangi öelda ainult persse. Persse kõik see mis toimub, mis on. Sitt on, nii paljud asjad on sitad. Miks mina olen selline, miks teised on sellised, miks elu on selline, miks maailm on selline. Mina ei oska, ei oska siin üldse kohe mitte õigesti elada. Nii et teised oleksid rahul ja mina oleksin rahul.
Õnneks on ka hetki ja päevi, millal kõik on ok.
Ja see ongi elu kahes maailmas, kahe maailma vahel. Põrgu ja normaalsus ja põrgu. Igatsedes mingit väärtust oma elule, mingisugust tahet, tunnet, vajadust. Tungi.
Sellest kõigest tulenevalt järeldan, et mina ei ole üldse loodud ühegi suhte jaoks. Ma ei talu enam lahkuminekuid ja otsast alustamisi. Ja ilmselgelt ei oska ma ühtegi suhet toimima panna. Nii et loobun, õigemini loobusin sellest. Kui lõpuks jääb järgi vaid soov karjuda kellelegi fuck you, siis ilmselt ei ole ma mingi ingel ega ka mingi armastaja. Pigem katkine vihane inimvare. Pole vaja. Ma ei oska seda. Ei oska enam midagi.
Peale olelemise. Depressiivse olelemise.
It doesn't matter what I want
It doesn't matter what I need
It doesn't matter if I cry
Don't matter if I bleed
You've been on a road
Don't know where it goes or where it leads
It doesn't matter what I want
It doesn't matter what I need
If you've made up your mind to go
I won't beg you to stay
You've been in a cage
Throw you to the wind you fly away
Alates sellest, et keegi mõtles ümber. Pärast lootusetust ja valu ja mõistmatust ja masendust. Ning sellejärgset lootust. Keegi mõtles ümber. Ning lisas veel, et ta poleks arvanud et ma olen nii halb inimene minu poolt öeldud sõnade pärast. Samas poleks minagi endast ega samuti paljudest teistest kõike seda arvanud, mis elu toonud on.
Siis tüli kellegi lähedasega. Ja ma ei jaksa, ei jaksa tülitseda. Põhjendada või põhjendusi otsida. Kaitsta, süüdistada, arutleda. Ma ei jaksa seda.
Kokkusaamine inimesega, kellega poleks pidanud kokku saama kui oleks ainult algusest peale tema põhjuseid teadnud. Aga millegipärast eeldan, et kui olen mina muutunud siis on ka teised. Aga ei ole. Kõik on täpselt sama ja kõik tahavad mind sobitada sellesse vanasse rolli. Millesse ma enam ei mahu, ei taha ja ei kavatsegi minna.
Aga mõnel päeval tahangi öelda ainult persse. Persse kõik see mis toimub, mis on. Sitt on, nii paljud asjad on sitad. Miks mina olen selline, miks teised on sellised, miks elu on selline, miks maailm on selline. Mina ei oska, ei oska siin üldse kohe mitte õigesti elada. Nii et teised oleksid rahul ja mina oleksin rahul.
Õnneks on ka hetki ja päevi, millal kõik on ok.
Ja see ongi elu kahes maailmas, kahe maailma vahel. Põrgu ja normaalsus ja põrgu. Igatsedes mingit väärtust oma elule, mingisugust tahet, tunnet, vajadust. Tungi.
Sellest kõigest tulenevalt järeldan, et mina ei ole üldse loodud ühegi suhte jaoks. Ma ei talu enam lahkuminekuid ja otsast alustamisi. Ja ilmselgelt ei oska ma ühtegi suhet toimima panna. Nii et loobun, õigemini loobusin sellest. Kui lõpuks jääb järgi vaid soov karjuda kellelegi fuck you, siis ilmselt ei ole ma mingi ingel ega ka mingi armastaja. Pigem katkine vihane inimvare. Pole vaja. Ma ei oska seda. Ei oska enam midagi.
Peale olelemise. Depressiivse olelemise.
It doesn't matter what I want
It doesn't matter what I need
It doesn't matter if I cry
Don't matter if I bleed
You've been on a road
Don't know where it goes or where it leads
It doesn't matter what I want
It doesn't matter what I need
If you've made up your mind to go
I won't beg you to stay
You've been in a cage
Throw you to the wind you fly away
reede, märts 09, 2007
Vaatasin oma pilte. Ja kuulasin paari lugu. Ja siis tuli selline väike selguse, õnnelikkuse tunne. Nojah, mitte õnnelikkuse. Aga sisemise soojuse, ehk. Enamus asju mu elus ja maailmas on praegu väga halvasti. Paljud asjad teevad väga palju haiget, paljud asjad ei too lootust, ei too lahendusi. Paljud inimesed on kaotatud, kaugel või kaugeks jäänud. Palju asju olen valesti teinud, öelnud, mõelnud. Väga palju olen kaotanud. Väga palju muutunud.
Ja väga suure osa asjade suhtes on tekkinud ükskõiksus. Valu ja ükskõiksus. Aga seeläbi olen ma jõudnud ka millegi hea, väga heani. Inimesteni. Õigete Inimesteni. Kes on nii eriliselt ainult seepärast, et nad on olemas. Ja see on kirjas ühes laulus. Milles ma tunnen ära meid kõiki.
You're on the run into the sun
In the shades of grey
Behind Your smile I recognize
You got Your hands to pray
And all that you are able to find
Are the things you left behind
If you find your home
Your faith and your honour
Your laugh and your sorrow
You don' t know what you've become
If you lose yourself
you don't need no help
You are already gone
And all that you are able to find
Are the things you left behind
If you find your home...
Mina leidsin oma kodu. Teie seast. Tingimusteta armastuse. Ja teiega olen ma alati õnnelik. Aitäh.
Ja väga suure osa asjade suhtes on tekkinud ükskõiksus. Valu ja ükskõiksus. Aga seeläbi olen ma jõudnud ka millegi hea, väga heani. Inimesteni. Õigete Inimesteni. Kes on nii eriliselt ainult seepärast, et nad on olemas. Ja see on kirjas ühes laulus. Milles ma tunnen ära meid kõiki.
You're on the run into the sun
In the shades of grey
Behind Your smile I recognize
You got Your hands to pray
And all that you are able to find
Are the things you left behind
If you find your home
Your faith and your honour
Your laugh and your sorrow
You don' t know what you've become
If you lose yourself
you don't need no help
You are already gone
And all that you are able to findAre the things you left behind
If you find your home...
Mina leidsin oma kodu. Teie seast. Tingimusteta armastuse. Ja teiega olen ma alati õnnelik. Aitäh.
neljapäev, märts 08, 2007
Kui Jumal on olemas, miks ta mängib minuga?
Kas ta ei näe, et ma ei jaksa enam. Kas ta ei näe, et see mäng tegi mind katki? Kas ta tahab proovida kui katki saab kellegi teha?
Kui Jumal on olemas, miks ta laseb sellel juhtuda?
Mis on tema eesmärk? Sest ma ei õpi sellest enam midagi. Ma ei tea kas tahan ollagi enam. Kui kõigel on mõte, siis selle mõte saab olla ainult hävitada. Kas keegi teine saab tänu sellele elada?
Kui Jumal on olemas, miks ma tunnen end nii ebaturvaliselt?
Minu keha ja minu hing võiksid olla kellegi teise omad, kellegi teise kanda. Sest ma ei jõua. Püstigi olla enam. Ei suuda inimestele otsa vaadata. Mitte miski ei muuda seda tunnet.
Kui Jumal on olemas, siis miks on maailm selline?
Miks inimesed lubavad asju, mida nad ei vii täide. Miks inimesed teevad haiget. Miks inimesed ei hooli, ei vastuta, ei märka. Miks nad ei armasta nii, et see kestaks.
Kui Jumal on olemas, siis miks pean mina olema olemas?
Kui ma ei jaksa enam.
Kas ta ei näe, et ma ei jaksa enam. Kas ta ei näe, et see mäng tegi mind katki? Kas ta tahab proovida kui katki saab kellegi teha?
Kui Jumal on olemas, miks ta laseb sellel juhtuda?
Mis on tema eesmärk? Sest ma ei õpi sellest enam midagi. Ma ei tea kas tahan ollagi enam. Kui kõigel on mõte, siis selle mõte saab olla ainult hävitada. Kas keegi teine saab tänu sellele elada?
Kui Jumal on olemas, miks ma tunnen end nii ebaturvaliselt?
Minu keha ja minu hing võiksid olla kellegi teise omad, kellegi teise kanda. Sest ma ei jõua. Püstigi olla enam. Ei suuda inimestele otsa vaadata. Mitte miski ei muuda seda tunnet.
Kui Jumal on olemas, siis miks on maailm selline?
Miks inimesed lubavad asju, mida nad ei vii täide. Miks inimesed teevad haiget. Miks inimesed ei hooli, ei vastuta, ei märka. Miks nad ei armasta nii, et see kestaks.
Kui Jumal on olemas, siis miks pean mina olema olemas?
Kui ma ei jaksa enam.
laupäev, märts 03, 2007
Kui ma olen ennast väga purju joonud, siis ma ei saagi enam aru, kas räägin eesti või inglise keeles. Sassi läheb kõik.
Aga tegelikult, kui ma täna alkoholi tõttu juhuslikult surma ei saa, siis -
ta tahab minuga uuesti proovida. Tema, kes ta oli nii kindel. Ta leidis nüüd, et tema tunded on kindlad. Ta leidis nüüd oma tõed.
Aga minu omad?
Kadunud?
Hajunud?
Surnud?
Ma ei tea. Ei tea enam mitte midagi peale selle, et miski ei tähenda mittemidagi. Loen kirja ja tunnen pisaraid aga mitte tundeid. See ei lähe korda. Miski ei lähe enam korda. Üsna tähendusetu ja surnud olen. Ja kui veel elus, siis tahaksin surra. valust. reetmisest. valust uuesti.
Ma andsin alla. Üritasin üle kuu aja. Teha kõik endast olenev. Hoida alles lootust. Ja lõpuks andsin alla. Liikusin edasi. Ning nüüd ta kirjutab, ütleb. Eesti keeles. Minu keeles, minu sõnadega. Minu tähendustega. Ja ma mõistan. Ja ometi olen nii kaugel. Kaugel.
Ma ei tea. Ma ei tea. Kui ma homme olen elus ja kaine - ma ei tea. Tõesti ei tea. Valus on. Nii väga, väga valus. Ükskõik kui eemal ma üritan olla. Valus. Tahaksin ollagi surnud.
Aga tegelikult, kui ma täna alkoholi tõttu juhuslikult surma ei saa, siis -
ta tahab minuga uuesti proovida. Tema, kes ta oli nii kindel. Ta leidis nüüd, et tema tunded on kindlad. Ta leidis nüüd oma tõed.
Aga minu omad?
Kadunud?
Hajunud?
Surnud?
Ma ei tea. Ei tea enam mitte midagi peale selle, et miski ei tähenda mittemidagi. Loen kirja ja tunnen pisaraid aga mitte tundeid. See ei lähe korda. Miski ei lähe enam korda. Üsna tähendusetu ja surnud olen. Ja kui veel elus, siis tahaksin surra. valust. reetmisest. valust uuesti.
Ma andsin alla. Üritasin üle kuu aja. Teha kõik endast olenev. Hoida alles lootust. Ja lõpuks andsin alla. Liikusin edasi. Ning nüüd ta kirjutab, ütleb. Eesti keeles. Minu keeles, minu sõnadega. Minu tähendustega. Ja ma mõistan. Ja ometi olen nii kaugel. Kaugel.
Ma ei tea. Ma ei tea. Kui ma homme olen elus ja kaine - ma ei tea. Tõesti ei tea. Valus on. Nii väga, väga valus. Ükskõik kui eemal ma üritan olla. Valus. Tahaksin ollagi surnud.
neljapäev, märts 01, 2007
This is the way you left me,
I'm not pretending,
No hope, no love, no glory,
No happy ending
This is the way that we love,
Like its forever,
Then live the rest of our life,
Both not together
This is the hardest story,
that I have ever told,
No hope, or love, or glory,'
Happy endings gone forever more
I feel as if I'm wasting,
And I waste every day
Bussis lugesid 2 meest täna ajalehte. Mis tuletas meelde Londoni metroosid. Kus enamus luges lehte sõidu ajal. Mustade poolpikkade mantlitega mehed ja naised. Väsinud nägudega. Istumas sinu vastas ja sind vaatamas. Hoia kellegi kätt ja kõik märkavad seda. Mõni ei taha vaadata, mõned vaatavad huviga. Mõned põlglikult, teades et sa elad vales. Kahjutundega. Sadade erinevate tunnetega. Vaatamas.
Üritasin ennast kujutleda tagasi sinna metroosse. Mäletan, kui väsinud ma olin. Vihmast, kõndimisest, kohtadest. Väsinud. Ja kui rahulolev. Ma teadsin, et kõik see võib otsa saada. Saab. Aga ma olin selles hetkes. Õnnelik, olin.
Ja veel ma mäletan neid valesid. Mis nüüd on tüütud, et nad meeles peavad olema. Milleks, milleks teha sõnu mida ei mõelda. I want to spend the rest of my life with you. You are the best... I will wait for you... Miluji Te. Ma mäletan lennujaama. Pisaraid. Laulu. Ma mäletan Sind. Aga sina, sina ilmselt mõtled juba kellesti teisest. Nii ta on.
Ebaõnn. Milleks see nii palju korda läks? Ma ei tahtnudki kedagi, sinusugust. Võibolla see ongi minu karistus. Selle eest, et mõtlesin et ei taha. Et tegelikult kahtlesin.
Et käitusin, nii nagu käitusin. Et ütlesin asju, mida ütlesin. Et olin järelmõtlematu. Et ei märganud. Et armastasin, valesti.
Its too hard to love you... Cause you dont let me love you. Ja võibolla, keegi, kunagi, ei oska ega saagi mind armastada. Mis siis, kui nii ongi.
Ja ma üritan öelda hüvasti. Kõigile valedele, mälestustele, ilusale. Enda jaoks kõike lahti mõtestada. Aga ma ei suuda, mõista, leida põhjuseid, aru saada. Ma ei saa aru. Miks on asjad nii. Miks. Miks ma ei saa midagi muuta.
Ja tegelikult, ma ei tahagi enam. Vähemalt seda osa. Kõik see valu, kõike seda on liiga palju. Ma tahaksin ainult olla päikese käes, pargis, toita linde. Vaadata nartsisse õitsemas. Nautida oma õpinguid - teha asju mida tahan ja nii kuidas tahan. Kallistada oma sõpru iga päev. Käia koos kakaod vahukoorega joomas. Keeta koos riisi ja juurvilju. Vaadata koos filme. Käia koos õhtust veini joomas. Ning öised jalutuskäigud shokolaadi ja hea sõbraga. Rääkida kõigest. Igatsen nii paljusid asju. Turvalisuse tunnet. Teha, olla, tunda. Mis mulle oluline on. Elada. Olla õnnelik.
In any other world
You could tell the difference
And let it all unfurl
Into broken remenance
Smile like you mean it
And let youreself let go
Cos its all in the hands
Of a bitter bitter of man
Say goodbye to the world
You thought you lived in
Take a bow
Play the part
Of a lonely lonely heart
I try to live alone
But lonely is so lonely
So human as I am
I had to give up my defences
So I smile and try to mean it
To make myself let go...
I'm not pretending,
No hope, no love, no glory,
No happy ending
This is the way that we love,
Like its forever,
Then live the rest of our life,
Both not together
This is the hardest story,
that I have ever told,
No hope, or love, or glory,'
Happy endings gone forever more
I feel as if I'm wasting,
And I waste every day
Bussis lugesid 2 meest täna ajalehte. Mis tuletas meelde Londoni metroosid. Kus enamus luges lehte sõidu ajal. Mustade poolpikkade mantlitega mehed ja naised. Väsinud nägudega. Istumas sinu vastas ja sind vaatamas. Hoia kellegi kätt ja kõik märkavad seda. Mõni ei taha vaadata, mõned vaatavad huviga. Mõned põlglikult, teades et sa elad vales. Kahjutundega. Sadade erinevate tunnetega. Vaatamas.
Üritasin ennast kujutleda tagasi sinna metroosse. Mäletan, kui väsinud ma olin. Vihmast, kõndimisest, kohtadest. Väsinud. Ja kui rahulolev. Ma teadsin, et kõik see võib otsa saada. Saab. Aga ma olin selles hetkes. Õnnelik, olin.
Ja veel ma mäletan neid valesid. Mis nüüd on tüütud, et nad meeles peavad olema. Milleks, milleks teha sõnu mida ei mõelda. I want to spend the rest of my life with you. You are the best... I will wait for you... Miluji Te. Ma mäletan lennujaama. Pisaraid. Laulu. Ma mäletan Sind. Aga sina, sina ilmselt mõtled juba kellesti teisest. Nii ta on.
Ebaõnn. Milleks see nii palju korda läks? Ma ei tahtnudki kedagi, sinusugust. Võibolla see ongi minu karistus. Selle eest, et mõtlesin et ei taha. Et tegelikult kahtlesin.
Et käitusin, nii nagu käitusin. Et ütlesin asju, mida ütlesin. Et olin järelmõtlematu. Et ei märganud. Et armastasin, valesti.
Its too hard to love you... Cause you dont let me love you. Ja võibolla, keegi, kunagi, ei oska ega saagi mind armastada. Mis siis, kui nii ongi.
Ja ma üritan öelda hüvasti. Kõigile valedele, mälestustele, ilusale. Enda jaoks kõike lahti mõtestada. Aga ma ei suuda, mõista, leida põhjuseid, aru saada. Ma ei saa aru. Miks on asjad nii. Miks. Miks ma ei saa midagi muuta.
Ja tegelikult, ma ei tahagi enam. Vähemalt seda osa. Kõik see valu, kõike seda on liiga palju. Ma tahaksin ainult olla päikese käes, pargis, toita linde. Vaadata nartsisse õitsemas. Nautida oma õpinguid - teha asju mida tahan ja nii kuidas tahan. Kallistada oma sõpru iga päev. Käia koos kakaod vahukoorega joomas. Keeta koos riisi ja juurvilju. Vaadata koos filme. Käia koos õhtust veini joomas. Ning öised jalutuskäigud shokolaadi ja hea sõbraga. Rääkida kõigest. Igatsen nii paljusid asju. Turvalisuse tunnet. Teha, olla, tunda. Mis mulle oluline on. Elada. Olla õnnelik.
In any other world
You could tell the difference
And let it all unfurl
Into broken remenance
Smile like you mean it
And let youreself let go
Cos its all in the hands
Of a bitter bitter of man
Say goodbye to the world
You thought you lived in
Take a bow
Play the part
Of a lonely lonely heart
I try to live alone
But lonely is so lonely
So human as I am
I had to give up my defences
So I smile and try to mean it
To make myself let go...
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
