Kas see tuleb laiskusest, rumalusest, mõtete puudusest, mõtete liigsusest, tahtmatusest ennast pidevalt ja pidevalt korrata, hoolimatusest või võimetusest ennast jagada.
Ei tea, miks on raske kirjutada.

Palju lihtsam on omaette mõelda oma mõtteid. Omaette teha oma asju. Omaette nutta õhtuti ennast magama. Omaette ärgata hommikuti rõõmuga. Omaette vaadata ja nautida väljas olevat kevadet, päikest.

Ja ma tunnengi ennast seiklejana, kes ei taha ja ei suuda ennast siduda. Ja mulle meeldib nii.
See, et ma peaaegu kindlasti olen sügisest Norras elamas. Kui õnnelikuks teeb selline teadmine päeva. Mitte, et ma ei tunne seal kedagi, ei oska keeltki. Raskused ja riskid. Väljakutsed. Aga nii või teisiti, ükskõik mis seal on või ei ole - ma tahan selle läbi teha. Ma tahan minna ja näha ja olla. Kogeda kõiki neid asju. Näha kõiki neid kohti. Suurepäraseid, ilusaid. Ning kohtuda uute ja toredate inimestega, keda maailmas on nii tohutult palju. Ja ma olen väga õnnelik inimene, et ma saan seda kõike teha.

Viimasel nädalal ei ole magada saanud. Millegipärast on surmahirm tagasi tulnud. See, mis kunagi lapsepõlves oli. Et mõtled, mis saab minuga siis kui ma ära suren. Isegi kui see ei ole valus, kuidas saab olla et mind järsku enam ei ole. Kus ma siis olen. Ja kui mind polegi, ma ei ärkagi kunagi enam üles, ma ei mõtlegi ühtegi mõtet, ei teegi ühtegi tegu... Kuidas saab see olla? Sest ma ju olen. Olen elav. Tunnen. Ja süda vajub kuskile väga madalale nende mõtetega. Hirm. Mure. Mõistmatus. Tohutult suur hirm.
Ja unenäod. Ühel ööl keegi mürgitas mind. Ühel ööl inimesed lasid mu maha. Siis ärkad üles ja paha on olla. Füüsiliselt, emotsionaalselt paha. Nagu oleks haige. Tahaks oksendada. Sellest surmast.

Aga muidu ei kurda. Tegelikult, üsna hästi on kõik. Vaikselt läheb ja enesetunne on hea. Toredad väiksed hetked mu elus, õnnestumised... Toredad inimesed mu ümber... Tunnen ennast hästi iseendaga. Ja see igatsus mis on... Las ta olla. Aeg alati annab ise mulle vastused, annab ka seekord.

PS. Ma lähen norrasse elama!!!:)