Tahaks öelda midagi... Aga ma ei oska enam. Võibolla läheb üle. Ilmselt läheb.
Aga võibolla ongi vahel hea, kui ei tea ja ei oska ja ei taha sellest isegi mitte mõelda. Millegi oskamisest siis. Ja võibolla ma ei peagi alati oskama, lahendama, otsustama, tegutsema. Võibolla ongi hea elada nii, et endal on enam vähem hea, et süda tunneb ennast hästi.

Sest kui vaatan hommikul aknast välja ja näen päikest, siis mu süda naeratab. Mitte laialt, aga niimodi õrnalt.
Ja kui ma tulen õhtuti koju ja vaatan taevasse ning seal on tohutult tähti, siis ma tunnen midagi head. Ja et ma saan panna igal õhtul enne uinumist kodus küünlad põlema. Ja see tekitab turvalisuse tunde. Et on asju mis on. On olemas, on õiged ja jäävad. Mida mitte keegi ei saa ära võtta ega muuta. Ükskõik kus ma olen, kuidas ma ennast tunnen. Ükskõik mis tunnetega.

Ja need tunded. Muidugi, ma eksisin viimane kord. Ma üldse eksin üsna tihti, olen märganud. Aga see ei olnud kõige raskem. Üldse mitte. Sest iga päev on omamoodi raske. Ja iga saadud kiri omamoodi raske. Ja erinev. Sest ilus ja hea on veel raskem kui halb. Kui üks ei tee haiget, siis teine ikka teeb. Millegipärast just siis see hea. Armastus. Igatsus. Valu.
Iga päev on erinev. Aga on midagi, mis ei muutu. Hoolimine, kellestki, kellel on raske. Ennast sellest kõigest eemaldada tundub võimatu. Kindlasti oleks lihtsam, aga see on võimatu.

Nüüd siis Ingel. Vaevalt. Kes suudakski olla. Miks tema nii tahab mõelda, miks tema üldse paljusid asju mõtleb - kui ma ainult teaks. Igal ühel on oma Süü kanda. Oma häbi, omad saladused, omad ahnused. Sügaval tean mina oma suurimat Süüd ja ilmselt ka Tema enda oma. Ning see ongi põhjus, miks seisame siin samas, paludes midagi enamat. Ise teadmata isegi kellelt palume. Või kas suudaksime seda kunagi kanda. Ja enam polegi oluline see Süü. Vaid sellest edasi liikumine. Teades igal elatud hetkel, mida me teinud oleme. Kas see võimalik on - ma ei tea.

Ja ehk ei olegi vaja kontrollida. Las olla. Nii kuidas on. On kirjad. On tekstid. On kurbused ja pisarad. On valud. Ja on ka rõõmud. Naeratused. Hetked inimestega, kellega on hea. Hea ja halb. Vaikselt mõlemat tundes ei ole halb. On täiesti talutav. Teadmatus, mis edasi saab. Teadmatus, mis elu edaspidi ette toob. Kuhu mind viib. Mida homne päev kaasa toob. Mida järgnev tund kaasa toob. Ka nii on võimalik. Kui mitte midagi tahta, siis teeb ainult head meelt kui midagi ilusat saada. Ja on palju, ilusat.

Ja on meeletult palju valu. Aga nüüd ma vähemalt tunnen seda. Mis on palju parem, kui varem olnud ükskõiksus. See on nüüd läbi.
Ja ühel päeval on kõik palju parem. Ühel päeval on kõik palju parem.