Tahan karjuda. Tahan röökida. Seista oma vangiruumis ja kisada. Nagu hullumeelne või valudes väänlev haige. Nelja seinaga pehmeks polsterdatud kong, kus viselda, peksta, kust vabaks rabeleda. Aga see on tulemusetu. Ma olen vang. Jään vangiks. See ei kao.
Ja ma uinun. Lootes, et jäängi magama. Aga ei, seda ei juhtu. Alati ärkan, ükskõik kui kauaks ka pikali jääksin. Ja ma kujutlen surma. Seismas enda ees, õhtupimeduses. Ja ma isegi ei karda, vaid mõtlen, et ei kahetse midagi. Kui, siis vaid iseennast.
Rumal, kole õgard. Ei tunne rõõmu mittemillestki. Irvitav lõust, üllatunud nägu. Teesklust täis süda. Laisk. Olen ja olen. loodan endale elu, aga see ei tule. Ja kõik püsib. Valu, viha ja haletsus. Ei, täna ma ei lähe välja. Et teised saaksid naerda? Hinnata? Ei, täna ma värisen.
Tunne jääb alati südamesse. Kas ikka jääb? On kauguseid, mida ei ületa ka kujutlus. On tegusid, mida ei andestata. On sõnu, mida kunagi välja ei öelda. On isiklikkust, mida ei tea keegi.
Mul on peaaegu kõik. Ometi on käte vahel tühjus. Liiv, mis voolab sõrmede vahelt läbi. Tuled, mis jäävad alatiseks kaugustesse. Unistused, mis küündivad vaid mälestusteni.
Kes lööb noa selga. Ikka lähedaseimad. Valed valikud. Valed otsused. Nõrkus. Küündimatus. Läheduse vajadus. Enese müümine. Silme ees vaid hetk, mitte terviklik elu. Väärtus ununeb naudingu kõrval. Ja naudinguta pole väärtust.
Igatsen. Midagi.

Shall I abide in this dull world, which in her absence is no better then a sty?

Oo ma tahaksin olla see, kes mõtleb humoorikalt elu üle ning suudab naerda. Ka hilisõhtul. Tahaksin nautida oma üksindust igal kellaajal, igal pool. Tahaksin mitte kadestada teiste õnne, tahaksin olla ... midagi muud.
Tahaksin, et voodisse minnes ei peaks hakkama mõtlema mitte kellestki. Mõtlema armastusest. Visata kõik endast eemale ning uinuda ja olla pimeduses. Kui ma vaid suudaksin mõnel hetkel lihtsalt magada ja jäädagi magama. Kui suudaksin unustada.
Aga ei, valu, see ei kao. Ta tuleb ja kummitab sind. Ja kui oled olnud peaaegu rahul, peaaegu õnnelik, siis see kaob su käte vahelt. Saabub pimedus ja saabub meeleheitlik kurbus, üksindus. Ja siis tahaks vaid, et kõik oleks möödas. Et midagi ei oleks enam.
Öelda, endale, et armastus pole kõige tähtsam. Et saab ka teisiti. Et saab ka mööda vaadata. See on vale. See on iseendale valetamine. Ja sellel valel pole mingit mõtet.
Sest armastus on. Ta rebib sind, piinab sind, karjub su seest. Ta võtab su kaasa kui rikkur, soovides jagada sinuga maailma. Ning kui hakkad uskuma, et see ongi sinu elu, viskab ta su põlastades raisakullidele. Ta rebib su enda kätega tükkideks, peksab sind piitsadega, uputab sind merre. Ta on ekstaas, mõnuainetest tekkiv kaif, egoism ja isetus üheskoos. Ta paneb su uskuma, et sul on olemas teine pool, et kellegi lähedus muudab su täiuslikuks. Ta paneb su vihastama, nutma, raevutsema ning ikka ja alati andestama. Ta teeb sulle haiget, purustab sind ning ometi ei ole sa võimeline teda põlgama. Ta unustab sind sadu kordi, kuid sa ei suuda näha midagi muud enne ja pärast teda.
Armastus pole mingi suvaline sõna. See on kordumatu, ainulaadne ja kõige suuremat usaldust näitav väljend. See pole vabandus, purjuspäi öeldud jaburdus või kiiresti lendu lastud mõtlematu sõna. Sellel on tähendus. Sellel on koht ja aeg. Sellel on sisu. Armastus pole mäng. See pole nali, mille varjus sarvi maha jooksta. See pole põhjus, miks haiget teha. See vaid on.
Kui tappa armastus, sured ka ise.

Ei mäleta enam, mis tunne on kedagi puudutada.

Remember these moments
Let them live in your mind
Remember this feeling
Remember this night

„Ma tean, neist mõtteist loobuma pean.“ Siiski, vahel jälle avastad, kuidas mingi pisikene mõttekene tahaks sulle pähe pugeda ja pesa teha. Et... võiksin temaga ära leppida... võiksin talle sms-i saata... tahaksin seda või teist... ja tema on nii tore, miks mul ei võiks hoopis temaga midagi olla... Pähh. Pähh on see kõik. Täna ma ikka veel ei armasta kedagi. Juba viies päev.
Täna tuli kaks kommentaari. Üks väitis, et mõtlen liiga palju. Et peaksin rohkem rohelist teed jooma ja raamatut lugema. Kah hea mõte. Aga ma juba olen avastanud endale raamatud. Eriti lasteraamatud. Mõnus, heasüdamlik ja kerge. Teed kahjuks väga ei naudi. Pigem siis kakao juba. Aga mõelda vähem oleks ilmselt kasulik. Eriti veel, kui tegu on rumalate mõtetega.
Teine kommentaar oli isiklikum ja südamesse minevam. Kuidas said olla inimesega, kellel on juba tüdruk. Miks sa tegid seda. Paha oled. Jah, mitte et ma ka ise poleks mõnelgi hetkel sama mõelnud. Miks ma tegin. Mida ma mõtlen. Kuidas ma võisin. Siiski olen siiani nii egoist ja arvan, et see on suhtes olija probleem ja mure. Et tema ei tohiks lasta tekkida teisel suhtel. Et tema ei tohiks nii teha. Ja lõpuks, haiget sain ju mina. Ja süüdi olen ka mina. Noh, jah.
Aga päike paistis täna! Kevad juba peaaegu tuleb. Ja hing on viimastel päevadel rõõmsam. Nagu oleks midagi oodata. Nagu läheks kõik veel paremuse poole. Kindlasti lähebki.
Kunagi kindlasti vähemalt:)

Täna on kolmas armastuseta päev. Päev, mida ma ei raiska kujutlustele ja unistustele kellestki, keda armastada. Päev, mil ma ei peta ennast, ei hävita ennast ning olen konstruktiivne. Mõtlen elule. Mõtlen reaalsusele. Aga mitte mingile teisele inimesele, kes ei pruugi olla isegi osa minu elust.
Rohkem kui 7 aastat olen ma pidevalt kedagi „armastanud“. Kellesti unistanud, kellessegi armunud olnud, kedagi tahtnud, kedagi vajanud, kellestki mõelnud, kedagi väga meeldivaks pidanud, kellegi vastu kirge tundnud, kedagi jumaldanud, kellegi kõrval tahtnud oma elu veeta. Iga päev. Pole olnud ühtegi tundi, millal ma oleksin olnud täiesti vaba tunnetest kellegi teise vastu. Kas siis oma kaaslase, oma sõbra, oma kirjasõbra, oma eks-poisssõbra, oma tuttava, sõprade tuttava või juhusliku möödamineja vastu. Ja kohe, kui keegi ununeb, meenub keegi teine. Kelle peale siis kiiresti kohe hakata mõtlema. Peaasi, et oleks keegi. Täiesti rumal. Täiesti mittevajalik. Täiesti arulage.

3 päeva tagasi rajasin endale suhtesõltlase klubi. Tegelikult võib seda klubi väga mitut moodi nimetada. Armastuse sõltlase klubi. Või kellegi vajamise klubi. Või rumalate mõtete klubi. Igatahes, sinna saamiseks peab vastama paarile tingimusele. Muidugi võivad need tingimused inimeseti erineda. Aga mõned olulisemad, millest valida, on siis järgmised:
- Enamuse osa aastatest on su mõtete kinnisideeks keegi teine, suhted temaga, kujutlused temast, plaanid ja iseseisvad pikad arutelud. Enamusel juhtudel see keegi teine isegi ei või aimata sinu suurejoonelisi plaane. Teie pulmadest näiteks.
- Suurem osa päevast kulub kellegi teise peale mõtlemisele. Muidugi juhul, kui ei ole tegu ülimalt kiire päevaga, kus ei jää aega mõtlemisele. Siiski, kui oleks vaja õppida näiteks eksamiteks ja suhtes on midagi halvasti, möödub suurem osa ajast iseseisvale arutelule. Iseendaga. Suhte teemal muidugi.
- See kellest mõtled, ei pruugi üldse olla su praegune kaaslane. See võib olla vabalt ka sõber, kellesse hetkeliselt armud. Või keegi, kes silma hakkab. Või eks-sõber. Või kes iganes. Kes parajasti on oma koha sisse seadnud su mõtetes.
- Ideaalis tahaks olla kõikide eks-sõpradega ka heas läbisaamises. Reaalsuses ei tule sellestki head nahka, segama jäävad vanad tunded ja harjumused. Lõpp-kokkuvõtteks lähed eksidega suuremasse tülli kui te lahku minnes olite.
- Armud pidevalt meestesse, kellega ideaalis ei näeks ennast üldse suhet loomas. Tavaliselt teatavad nad mõne aja möödudes, et teil puudub side. Ja sina mõtled meeleheitlikult kui hea side teil oli.
- Mõtled enesest, kui heast inimesest. Kuni leiad, et oled armunud mehesse, kellel on juba suhe ja tüdruk. Pead seda oma armumiste tipp-saavutuseks. Siiski võib arvata, et on tulemas midagi veel hullemat.
- Sul on kahju inimestest, kes ei suuda suhtest loobuda, kuigi see on väga kehv ja teeb pidevalt palju haiget. Kui aga endal suhe on, teed pidevalt kõik, et seda suhet päästa. Üksinda jäämine ei ole sellistel puhkudel alternatiiv. Või kui ongi, siis kõige viimane. Kõige kõige.
- Usud naiivselt iga uue suhte puhul, et see ongi see õige.
- Oled suhete jooksul kuulnud lauseid: „ma ei tea mida tahan“, „ma olen segaduses“, „ma hoolin sinust väga, aga...“. kusjuures iga lause puhul mõtled siiski, et tegelikult ta armastab mind väga. Ta lihtsalt ei mõista seda veel.
- Oled läinud mitmeid kordi lahku, seejärel leppinud ning siis jälle lahku. Sealjuures iga kord on see viimane ning iga kord ta siiski ei ole.
- Arvad, et üks õige suhe võiks kesta elu lõpuni. Kuni räägid sellest mõttest oma kaaslasele. Tihti on ta üllatunud sellest mõttest. Lõpuks oled nõus loobuma oma väärast kujutluspildist. Et säilitada oma suhet. Kuni ta muidugi lõppeb.
- Usud, et igaüks väärib uut võimalust. Kuni see keegi enam seda võimalust küsima ei tule. Siis healjuhul mõtled temast veel mõned kuud. Halval juhul lähed talle ise seda võimalust pakkuma.
- Usud, et kõik on võimalik. Et inimesed muutuvad. Isegi pärast väga mitmendat samasugust viga. Sisendad endale veel, et suudad selle veaga leppida või harjuda. Leppimine näeb sel juhul välja siis sinu nutmisena kodus. Aga vähemalt sa ei heida talle seda asja ette.
- Mõtled, et kui suhtest lahku lähed, jääd sa igaveseks üksi. Samas ei ole sa aastatki vaid iseendaga veetnud. Ilmselt muidugi ka seepärast, et sa ei lähegi lahku. Kuni sind maha jäetakse.
- Mõtled asjadele, mida teha tahaksid. Aga muidugi neid saab teha vaid suhtes olles. Üksinda tunned rõõmu vaid söömisest. Ja magamisest. Iseenda haletsemisest. Ja enamuse asjade põhjuseks on see, et sul pole parajasti meest. Sellepärast ei saa või ei taha. Kuigi oled juba selgeks saanud, et on vähe asju, mida üks mees oleks nõus sinuga koos tegema. Sellegipoolest on ta tihti põhjus ja tagajärg.
- Andestad meestele peaaegu kõik. Isegi selle, et nad sind sellisesse seisu on viinud.
Klubi president olen seekord ma ise.

Aga mind jäeti täna maha. Peaaegu. Noh, me ei olnud kooski. Sellegipoolest.
"Said ilmselt minust valesti aru, kui armastusest rääkisime."
Vot nii ütlebki inimene, kellest arvasin, et tunnen teda.
"Ma armastan Sind." Selle mõistmiseks on ilmselt mitmeid võimalusi. Ja mina sain sellest valesti aru.
Ilmselt arvasin ma inimestest jälle midagi rohkemat.
Oo kui kibestunud ja pettunud.

Ja nii sa näitled edasi. Oma sõpradele, oma kallimale, oma perekonnale. Ja iseendale. Justkui keegi vaataks kõrvalt ja hindaks su tegusid. Justkui kellelegi teisele läheks korda, kuidas sa oma elu elad. Justkui oleks see kellegi teise oma. Justkui publik oleks tähtsam, näidend tähtsam. Teatud read, mida öelda. Repliigid, mida korrata. Teod, mida ellu viia. Vastutus, mida kanda. Aga kedagi tegelikult ei huvita. Sest keegi ei ole sinu asemel. Ja keegi ei pea elama sinu elu. Kõik oskavad küll hinnata, arvustada või arvamust avaldada. Aga keegi ei ole Sina. Ja sina pead elama. Ja õnnelik olema. See on sinu ainuke kohustus Elu ees.

Milline segadus. Millise segaduse olen ma suutnud tekitada enda ümber. Segadus, mis ei säästa kedagi.
Arvasin, et armastan sind. Nüüd arvan, et ei armasta. Meil oli tore. Meil oli parim. Aga ma kardan, et see pole rohkem võimalusi väärt. Ma kardan, et see on kadunud.
Ma mõtlen talle. Tihti. Koguaeg. Ma kujutlen teda enda kõrvale. Ootan, et temaga rääkida. Ootan. Mõtlen. Loodan. Ja isegi, kui ta ei tule. Mis on äärmiselt tõenäoline. Isegi siis oleks minust omakasupüüdlik säilitada midagit, mis kadunud on.
Jah, mina, igavese sõpruse pooldaja. Ma nägin nüüd, kuhu see viia võib. Tülide, valede, arusaamatusteni. Ja lisaks sellele, kohustuseni. Ma ei taha. Tead, sa olid tõesti parim mu elus. Ma tundsin sinuga, et elan. Et armastan. Ja sa armastasid mind vastu. Tõeliselt. Tugevalt. Kirglikult. Sa olid mulle õige. Olid mulle kõik.
Võtta aeg maha. Ma olen seda teinud viimasel ajal. Mitte kellegi teise pärast, vaid iseenda pärast. Et jõuda selgusele. Mida ma tahan. Kellest ma mõtlen. Keda ma ootan. Ja vahel, vahel lihtsalt tuleb see äratundmine. Ükskõik kui väga ei tahaks mõelda midagi muud. Kujutleda kedagi teist.
Jaa, ma tunnen ennast. See võib muutuda. Nagu ta pidevalt muutub. Võibolla on see minu järjekordne tühine kirg. Aga praegu, praegu pean uskuma, et see ei muutu. Muidu ei suudaks üldse taluda seda olukorda. Ja kasutaksin ära kõiki olemasolevaid võimalusi. Et tunda ennast kindlalt.
Ma armastasin sind. Mulle meeldib tema. Ja temal on tüdruk. Ja tema ütles, et ta armastab mind. Aga see ei muuda midagi. Ma elan peaaegu mehhikos:)

Kuidas sa mulle mõjud, kallis. Et öeldakse, kuidas armastatu peab sinus esile tooma su parimad küljed. Ma ei tea, kas need on mu parimad küljed, aga minu jaoks on. Ma tunnen, et olen vaba. Ütlemaks, tegemaks kõike. Ma tunnen, et mul on võim. Olemaks keegi. Ma tunnen, et mul on oskus. Saamaks hakkama. Ma tunnen, et olen õnnelik. Ka õnnetus olukorras. Ja – ma tunnen.
Üks väga kallis sõbranna kirjutas oma lahkumineku kohta, et ta usub siiski, et see poiss on talle õige. Naised alati usuvad. Kõigi oma suhete kohta, usuvad loodavad ja palvetavad, et ka poiss seda usuks. Sest tegelikult saab kõik alguse usust. Usust, et oleme kokku loodud, et sobime, et meil on hea. Aga, millegipärast, oleme tihti ainsad, kellel jätkub usku. Ja kallimad, nemad näevad vaid seda, mis võiks või peaks või on normaalne elus teatud perioodil. Liiga noor püsisuhteks. Ja mitte, et ei armastaks. Vaid et – liiga noor. Peaks ju olema kogemust, peaks olema elu näinud, maailmal on suured nõudmised. Ja tundub täiesti mõistetav.
Või siis mitte. On arusaamatu, täiesti võimatu minu jaoks küsida endalt iga päev aina uuesti, miks sa mu jätsid. Miks, kui meie vahel on midagi. Miks olen üksi, kui tahan olla sinuga. Kelle reeglite järgi me mängime?
Ometi piisab täna teadmisest, et oled seal, et mõtled vahel mulle ja et kirjutad... oled väga kallis.

Now you got it
everything you asked
burned your bridges
so why you turning back
My doors won’t fit you through
Your head’s too heavy to
What could I give you now
I’m still the same tale

SO HERE IT IS
CUSTOM MADE
YOU WRAPPED THE WORLD
AROUND YOUR FINGER
YOU’RE CLAIM TO FAME
TURNED OUT A SHAME
HAS YOUR SPRING
TURNED INTO WINTER
YOU HELD YOUR OWN
ONE MAN SHOW
BUT NO ONE’S WATCHING...
NO, NO ONE’S WATCHING...
YOU CAN’T GO BACK
AND YOU CAN’T COME BACK