Aga mind jäeti täna maha. Peaaegu. Noh, me ei olnud kooski. Sellegipoolest.
"Said ilmselt minust valesti aru, kui armastusest rääkisime."
Vot nii ütlebki inimene, kellest arvasin, et tunnen teda.
"Ma armastan Sind." Selle mõistmiseks on ilmselt mitmeid võimalusi. Ja mina sain sellest valesti aru.
Ilmselt arvasin ma inimestest jälle midagi rohkemat.
Oo kui kibestunud ja pettunud.

Ja nii sa näitled edasi. Oma sõpradele, oma kallimale, oma perekonnale. Ja iseendale. Justkui keegi vaataks kõrvalt ja hindaks su tegusid. Justkui kellelegi teisele läheks korda, kuidas sa oma elu elad. Justkui oleks see kellegi teise oma. Justkui publik oleks tähtsam, näidend tähtsam. Teatud read, mida öelda. Repliigid, mida korrata. Teod, mida ellu viia. Vastutus, mida kanda. Aga kedagi tegelikult ei huvita. Sest keegi ei ole sinu asemel. Ja keegi ei pea elama sinu elu. Kõik oskavad küll hinnata, arvustada või arvamust avaldada. Aga keegi ei ole Sina. Ja sina pead elama. Ja õnnelik olema. See on sinu ainuke kohustus Elu ees.