„Ma tean, neist mõtteist loobuma pean.“ Siiski, vahel jälle avastad, kuidas mingi pisikene mõttekene tahaks sulle pähe pugeda ja pesa teha. Et... võiksin temaga ära leppida... võiksin talle sms-i saata... tahaksin seda või teist... ja tema on nii tore, miks mul ei võiks hoopis temaga midagi olla... Pähh. Pähh on see kõik. Täna ma ikka veel ei armasta kedagi. Juba viies päev.
Täna tuli kaks kommentaari. Üks väitis, et mõtlen liiga palju. Et peaksin rohkem rohelist teed jooma ja raamatut lugema. Kah hea mõte. Aga ma juba olen avastanud endale raamatud. Eriti lasteraamatud. Mõnus, heasüdamlik ja kerge. Teed kahjuks väga ei naudi. Pigem siis kakao juba. Aga mõelda vähem oleks ilmselt kasulik. Eriti veel, kui tegu on rumalate mõtetega.
Teine kommentaar oli isiklikum ja südamesse minevam. Kuidas said olla inimesega, kellel on juba tüdruk. Miks sa tegid seda. Paha oled. Jah, mitte et ma ka ise poleks mõnelgi hetkel sama mõelnud. Miks ma tegin. Mida ma mõtlen. Kuidas ma võisin. Siiski olen siiani nii egoist ja arvan, et see on suhtes olija probleem ja mure. Et tema ei tohiks lasta tekkida teisel suhtel. Et tema ei tohiks nii teha. Ja lõpuks, haiget sain ju mina. Ja süüdi olen ka mina. Noh, jah.
Aga päike paistis täna! Kevad juba peaaegu tuleb. Ja hing on viimastel päevadel rõõmsam. Nagu oleks midagi oodata. Nagu läheks kõik veel paremuse poole. Kindlasti lähebki.
Kunagi kindlasti vähemalt:)