Kuidas sa mulle mõjud, kallis. Et öeldakse, kuidas armastatu peab sinus esile tooma su parimad küljed. Ma ei tea, kas need on mu parimad küljed, aga minu jaoks on. Ma tunnen, et olen vaba. Ütlemaks, tegemaks kõike. Ma tunnen, et mul on võim. Olemaks keegi. Ma tunnen, et mul on oskus. Saamaks hakkama. Ma tunnen, et olen õnnelik. Ka õnnetus olukorras. Ja – ma tunnen.
Üks väga kallis sõbranna kirjutas oma lahkumineku kohta, et ta usub siiski, et see poiss on talle õige. Naised alati usuvad. Kõigi oma suhete kohta, usuvad loodavad ja palvetavad, et ka poiss seda usuks. Sest tegelikult saab kõik alguse usust. Usust, et oleme kokku loodud, et sobime, et meil on hea. Aga, millegipärast, oleme tihti ainsad, kellel jätkub usku. Ja kallimad, nemad näevad vaid seda, mis võiks või peaks või on normaalne elus teatud perioodil. Liiga noor püsisuhteks. Ja mitte, et ei armastaks. Vaid et – liiga noor. Peaks ju olema kogemust, peaks olema elu näinud, maailmal on suured nõudmised. Ja tundub täiesti mõistetav.
Või siis mitte. On arusaamatu, täiesti võimatu minu jaoks küsida endalt iga päev aina uuesti, miks sa mu jätsid. Miks, kui meie vahel on midagi. Miks olen üksi, kui tahan olla sinuga. Kelle reeglite järgi me mängime?
Ometi piisab täna teadmisest, et oled seal, et mõtled vahel mulle ja et kirjutad... oled väga kallis.