Tahan karjuda. Tahan röökida. Seista oma vangiruumis ja kisada. Nagu hullumeelne või valudes väänlev haige. Nelja seinaga pehmeks polsterdatud kong, kus viselda, peksta, kust vabaks rabeleda. Aga see on tulemusetu. Ma olen vang. Jään vangiks. See ei kao.
Ja ma uinun. Lootes, et jäängi magama. Aga ei, seda ei juhtu. Alati ärkan, ükskõik kui kauaks ka pikali jääksin. Ja ma kujutlen surma. Seismas enda ees, õhtupimeduses. Ja ma isegi ei karda, vaid mõtlen, et ei kahetse midagi. Kui, siis vaid iseennast.
Rumal, kole õgard. Ei tunne rõõmu mittemillestki. Irvitav lõust, üllatunud nägu. Teesklust täis süda. Laisk. Olen ja olen. loodan endale elu, aga see ei tule. Ja kõik püsib. Valu, viha ja haletsus. Ei, täna ma ei lähe välja. Et teised saaksid naerda? Hinnata? Ei, täna ma värisen.
Tunne jääb alati südamesse. Kas ikka jääb? On kauguseid, mida ei ületa ka kujutlus. On tegusid, mida ei andestata. On sõnu, mida kunagi välja ei öelda. On isiklikkust, mida ei tea keegi.
Mul on peaaegu kõik. Ometi on käte vahel tühjus. Liiv, mis voolab sõrmede vahelt läbi. Tuled, mis jäävad alatiseks kaugustesse. Unistused, mis küündivad vaid mälestusteni.
Kes lööb noa selga. Ikka lähedaseimad. Valed valikud. Valed otsused. Nõrkus. Küündimatus. Läheduse vajadus. Enese müümine. Silme ees vaid hetk, mitte terviklik elu. Väärtus ununeb naudingu kõrval. Ja naudinguta pole väärtust.
Igatsen. Midagi.