Täna on kolmas armastuseta päev. Päev, mida ma ei raiska kujutlustele ja unistustele kellestki, keda armastada. Päev, mil ma ei peta ennast, ei hävita ennast ning olen konstruktiivne. Mõtlen elule. Mõtlen reaalsusele. Aga mitte mingile teisele inimesele, kes ei pruugi olla isegi osa minu elust.
Rohkem kui 7 aastat olen ma pidevalt kedagi „armastanud“. Kellesti unistanud, kellessegi armunud olnud, kedagi tahtnud, kedagi vajanud, kellestki mõelnud, kedagi väga meeldivaks pidanud, kellegi vastu kirge tundnud, kedagi jumaldanud, kellegi kõrval tahtnud oma elu veeta. Iga päev. Pole olnud ühtegi tundi, millal ma oleksin olnud täiesti vaba tunnetest kellegi teise vastu. Kas siis oma kaaslase, oma sõbra, oma kirjasõbra, oma eks-poisssõbra, oma tuttava, sõprade tuttava või juhusliku möödamineja vastu. Ja kohe, kui keegi ununeb, meenub keegi teine. Kelle peale siis kiiresti kohe hakata mõtlema. Peaasi, et oleks keegi. Täiesti rumal. Täiesti mittevajalik. Täiesti arulage.

3 päeva tagasi rajasin endale suhtesõltlase klubi. Tegelikult võib seda klubi väga mitut moodi nimetada. Armastuse sõltlase klubi. Või kellegi vajamise klubi. Või rumalate mõtete klubi. Igatahes, sinna saamiseks peab vastama paarile tingimusele. Muidugi võivad need tingimused inimeseti erineda. Aga mõned olulisemad, millest valida, on siis järgmised:
- Enamuse osa aastatest on su mõtete kinnisideeks keegi teine, suhted temaga, kujutlused temast, plaanid ja iseseisvad pikad arutelud. Enamusel juhtudel see keegi teine isegi ei või aimata sinu suurejoonelisi plaane. Teie pulmadest näiteks.
- Suurem osa päevast kulub kellegi teise peale mõtlemisele. Muidugi juhul, kui ei ole tegu ülimalt kiire päevaga, kus ei jää aega mõtlemisele. Siiski, kui oleks vaja õppida näiteks eksamiteks ja suhtes on midagi halvasti, möödub suurem osa ajast iseseisvale arutelule. Iseendaga. Suhte teemal muidugi.
- See kellest mõtled, ei pruugi üldse olla su praegune kaaslane. See võib olla vabalt ka sõber, kellesse hetkeliselt armud. Või keegi, kes silma hakkab. Või eks-sõber. Või kes iganes. Kes parajasti on oma koha sisse seadnud su mõtetes.
- Ideaalis tahaks olla kõikide eks-sõpradega ka heas läbisaamises. Reaalsuses ei tule sellestki head nahka, segama jäävad vanad tunded ja harjumused. Lõpp-kokkuvõtteks lähed eksidega suuremasse tülli kui te lahku minnes olite.
- Armud pidevalt meestesse, kellega ideaalis ei näeks ennast üldse suhet loomas. Tavaliselt teatavad nad mõne aja möödudes, et teil puudub side. Ja sina mõtled meeleheitlikult kui hea side teil oli.
- Mõtled enesest, kui heast inimesest. Kuni leiad, et oled armunud mehesse, kellel on juba suhe ja tüdruk. Pead seda oma armumiste tipp-saavutuseks. Siiski võib arvata, et on tulemas midagi veel hullemat.
- Sul on kahju inimestest, kes ei suuda suhtest loobuda, kuigi see on väga kehv ja teeb pidevalt palju haiget. Kui aga endal suhe on, teed pidevalt kõik, et seda suhet päästa. Üksinda jäämine ei ole sellistel puhkudel alternatiiv. Või kui ongi, siis kõige viimane. Kõige kõige.
- Usud naiivselt iga uue suhte puhul, et see ongi see õige.
- Oled suhete jooksul kuulnud lauseid: „ma ei tea mida tahan“, „ma olen segaduses“, „ma hoolin sinust väga, aga...“. kusjuures iga lause puhul mõtled siiski, et tegelikult ta armastab mind väga. Ta lihtsalt ei mõista seda veel.
- Oled läinud mitmeid kordi lahku, seejärel leppinud ning siis jälle lahku. Sealjuures iga kord on see viimane ning iga kord ta siiski ei ole.
- Arvad, et üks õige suhe võiks kesta elu lõpuni. Kuni räägid sellest mõttest oma kaaslasele. Tihti on ta üllatunud sellest mõttest. Lõpuks oled nõus loobuma oma väärast kujutluspildist. Et säilitada oma suhet. Kuni ta muidugi lõppeb.
- Usud, et igaüks väärib uut võimalust. Kuni see keegi enam seda võimalust küsima ei tule. Siis healjuhul mõtled temast veel mõned kuud. Halval juhul lähed talle ise seda võimalust pakkuma.
- Usud, et kõik on võimalik. Et inimesed muutuvad. Isegi pärast väga mitmendat samasugust viga. Sisendad endale veel, et suudad selle veaga leppida või harjuda. Leppimine näeb sel juhul välja siis sinu nutmisena kodus. Aga vähemalt sa ei heida talle seda asja ette.
- Mõtled, et kui suhtest lahku lähed, jääd sa igaveseks üksi. Samas ei ole sa aastatki vaid iseendaga veetnud. Ilmselt muidugi ka seepärast, et sa ei lähegi lahku. Kuni sind maha jäetakse.
- Mõtled asjadele, mida teha tahaksid. Aga muidugi neid saab teha vaid suhtes olles. Üksinda tunned rõõmu vaid söömisest. Ja magamisest. Iseenda haletsemisest. Ja enamuse asjade põhjuseks on see, et sul pole parajasti meest. Sellepärast ei saa või ei taha. Kuigi oled juba selgeks saanud, et on vähe asju, mida üks mees oleks nõus sinuga koos tegema. Sellegipoolest on ta tihti põhjus ja tagajärg.
- Andestad meestele peaaegu kõik. Isegi selle, et nad sind sellisesse seisu on viinud.
Klubi president olen seekord ma ise.