Milline segadus. Millise segaduse olen ma suutnud tekitada enda ümber. Segadus, mis ei säästa kedagi.
Arvasin, et armastan sind. Nüüd arvan, et ei armasta. Meil oli tore. Meil oli parim. Aga ma kardan, et see pole rohkem võimalusi väärt. Ma kardan, et see on kadunud.
Ma mõtlen talle. Tihti. Koguaeg. Ma kujutlen teda enda kõrvale. Ootan, et temaga rääkida. Ootan. Mõtlen. Loodan. Ja isegi, kui ta ei tule. Mis on äärmiselt tõenäoline. Isegi siis oleks minust omakasupüüdlik säilitada midagit, mis kadunud on.
Jah, mina, igavese sõpruse pooldaja. Ma nägin nüüd, kuhu see viia võib. Tülide, valede, arusaamatusteni. Ja lisaks sellele, kohustuseni. Ma ei taha. Tead, sa olid tõesti parim mu elus. Ma tundsin sinuga, et elan. Et armastan. Ja sa armastasid mind vastu. Tõeliselt. Tugevalt. Kirglikult. Sa olid mulle õige. Olid mulle kõik.
Võtta aeg maha. Ma olen seda teinud viimasel ajal. Mitte kellegi teise pärast, vaid iseenda pärast. Et jõuda selgusele. Mida ma tahan. Kellest ma mõtlen. Keda ma ootan. Ja vahel, vahel lihtsalt tuleb see äratundmine. Ükskõik kui väga ei tahaks mõelda midagi muud. Kujutleda kedagi teist.
Jaa, ma tunnen ennast. See võib muutuda. Nagu ta pidevalt muutub. Võibolla on see minu järjekordne tühine kirg. Aga praegu, praegu pean uskuma, et see ei muutu. Muidu ei suudaks üldse taluda seda olukorda. Ja kasutaksin ära kõiki olemasolevaid võimalusi. Et tunda ennast kindlalt.
Ma armastasin sind. Mulle meeldib tema. Ja temal on tüdruk. Ja tema ütles, et ta armastab mind. Aga see ei muuda midagi. Ma elan peaaegu mehhikos:)