Pool päeva on talumatu sind mitte puudutada.
Ülejäänud aja tunnen, et on ükskõik, kas ma
näen sind veel kunagi. Asi pole kõlbluses,
vaid selles, palju inimene taluda suudab.

Siitpeale me kas leiame või kaotame oma hinge siin elus.

Michael Ondaatje.

Milline piin.
Täna tahaks mitte olla. Mitte ärgata üles. Mitte teha mingeid asju. Mitte logida messengeri lootuses, et Sa oled ka sees. Mitte mõelda, miks Sind ei ole. Mitte mõelda söögist. Mitte vaadata peeglisse. Mitte üritada olla.
Alati tuleb sund. Sunnid end mõtlema, et see läheb mööda. See on kõigest üks päev. Üks tuju. Üks vajadus. Üks kurbus. See läheb mööda. Ja alati lähebki, sest muud moodi pole võimalik.
Aga alles jääb kummitus. Ma olen vari. Millestki tõelisest. Millestki individuaalsest. Ma olen teie soovide, vajaduste peegeldus. Teid kokku liitev ja kooshoidev käsi. Teile nõu andev ja toetust pakkuv unistus. Iseennast püsti hoidev vajadus. Ma olen mittemiski, mis on järele jäänud ühest elust.
Ma teen teatud asju kohusetundest. See ja teine ja kolmas. Sest nii peab. Ma käin kohtades, et tunda end natukenegi elavamana. Jalutamas, linnas, poes. Aga pilk on udune. Ja meelde jääb vaid muusika, mis kõrvus kõlab.
Kergus, mis sõnadega kaasneb. Kui lihtne, kui tabamatu. Aga valu ei saa mõista. Valu ei saa võrrelda. Valu ei saa sundida kaduma. Tajuda oma tundeid ning neid iseendale hoida. Peita ja varjata. Naeratada mõtete varjust. Olla mask kibedale loobumiskaotusele. Olla see, kes ei hooli. Kellel on kõik peaaegu hästi. Emmata öösiti kätega tühjust. Suudelda külma pimedust. Nutta iseendasse.
Nagu ma tahaks omada. Aga tegelikult mitte. Tahan seda tagasi, mis kunagi oli. Tahaksin Sinu armastust. Ei midagi enamat.
Elada aeg-ajalt kohusetundest. Vastutus oma elu ees. Vastutus teiste ees. Asjad, mida tohib ja mida ei tohi. Viisid, kuidas teha ja mitteteha. Ning teha kõike vaid seepärast, et neid asju tehakse. Et nii see käib.
Täna ma vihkan oma elu. Oma olemust. Oma olemist.
Tahaksin olla vaba.
Tahaksin olla Temaga.

Tahaksin jäädagi unenägude maailma.

Stoned in love but not with you.
Täna ma olen kurb. Nii kurb, et tahaks nutta. Kuigi pole põhjust. Kuigi kõik on hästi.
Would you do it all again?...
Tean seda tunnet. See on justkui kaotusvalu. Kuigi sul pole midagi olnudki. Kurbus, et Sind pole praegu siin. Kurbus, et sa ei tunne sama. Kurbus, et sa ei aimagi.
I would do it all again.
Naljakas, kuidas elu end alati kordama hakkab. Täna sinuga õnnelik, homme sinuta põhjuseta nutmas. Kirg viib alati pimeduse ning meeleheiteni. Kahtlusteni. Kui kindel oli mu Arm, kui sa olid eemal. Kui kahtlev olen, kui oled siinsamas.
Mõtlen liiga palju.
Sest sinuga on niisamagi hea. Elada oma elu ja aegajalt elada seda koos Sinuga.
Oleks ainult, et igatsus ei tuhmistaks mõtteid ning segaks asjalikke toimetusi. Sest need muutuvad mõttetuks, kui tahan vaid Sind enda kõrvale. Panna pea sulle sülle ja vaadata vaikides pilvede tulekuid ja minekuid. Puhata mölludest, mis raputavad igapäevaselt keha ja hinge. Unustada valu ning triivida lõpmatusse vabadusse. Sinuga on paljugi võimalik. Ning paljugi võimatu.
You're stoned in love but not with me.
See ilmselt teebki kurvaks.
Ja mina võin vaid peita oma hinge, mis on klaasikildudest puruks kraabitud. Sest parem olla sinu lähedal, kui mitte üldse olla sinu elus. Et Sa ei muretseks minu pärast. Et ma ei muutuks jälle kohustuseks. Et sa ei tüdineks. Et saaksin olla Sinuga.

"Ja temagi teab, et päevast päeva elu on lihtne kui unelmgi. Nii ta end reedab, müüb oma haavatud hinge, tulles tagasi. Ja kuigi ta teab kellest ta hoolib, kõnnib kui klaasikildudel. Nii päevast päeva rahutu tuhkatriinu varjab end teiste eest."

"Vaata ringi, tänapäeval ei ole ühtegi terve mõistusega nauditavat kirge..."
Põrgu, mis kummardab meie jalge ees. Ainult luba end hetkeks ja juba oled sa võetud. Omastatud. Nauding ja kirg, kutsuv punane kõikelubav valgus. Tule, ma võtan ära su valu, tule, ma kingin sulle unustuse. Tule, ma päästan sind. Tule, ma hoian sind nagu keegi varem hoidnud pole. Tule, ma olen sulle kõik, mida otsid. Ainult tule ja ütle mulle jah.
Milline kingitus - pääseda selle maailma vaevadest. Kasvõi üheks hapraks hetkeks. Olla joovastuses maailma imedest ning mitte mõelda sellele, mis edasi saab. Tule, ronime koos tellingutel. Adrenaliin. Tule, proovime koos midagi mõeldamatut. Oht. Tule, lükkame kõik mõtted kaugustesse. Unustus.

Aegajalt tunnen ennast tohutult halva inimesena. Nõmeda inimesena. Mida kõike ma pole teinud. Mida kõike pole öelnud. Mida kõike mõelnud. Kuidas on võimalik, et nn hea inimene mõtleb selliseid asju? Kuidas on võimalik elada, teades, et oled midagi sellist tundnud? Arvanud? Ette kujutanud? Rääkinud? Teinud?

Kui keegi lõikaks sul sõrme maha ja sul oleks võimalus samaga vastata, kas teeksid seda? Kas teeksid?

Vanust on juba nii palju, et peaks olema jõudnud endas selgusele. Identiteedikriis jms peaks lõppema 21 eluaastaga. Ometi, olen suuremas segaduses. Tahan liiga palju ja samas ei taha midagi. Vaatan enda ümber ja kõik tunduvad nii targad. Kõik teavad vastuseid, kõik liiguvad mingisse suunda. Ja kui ma vaid oskaks või leiaks mingist suunast õnne, tahaksin ka sama teha. Aga kõik muutub tüütavaks, igavaks, kohustuseks. Ma ei suuda leida endas kindlust püsida ühel rajal, kui maailmas on liiga palju, mida ma veel ei tea.

Obsessioon. Kõik on kinni kires. Kuni on kirg, on ka kõik muu. Kui see kaob, kaob ka tahe. Tekib ükskõiksus. Ning sealt edasi ma ei leia teed. Tahaks lihtsalt kõik ära visata.
Ning kuniks on kirg, võin ma olla kes-iganes.
Võin Sind kummardada, sulle ohvreid tuua... Mõelda ööd-päevad läbi sinu naha kumerustest, sinu soojusest, sinu Ilust. Ahh, ehk olengi vaid kauniduse imetleja, kes ei suuda näha läbi selle toredusest ja fassaadist. Naudin vaid selle olemasolu ja püüdlust seda omastada. Kuniks kaob kirg ning Ilu muutub tavalisuseks. Rutiinseks harjumuseks, mis ei võlu mind kauguste ja eemalolekuga.

Ka kättesaamatu kaotab ükskord oma võlu.

Ei tasu küsida, kes mu kõrval on. See on parim osa minust:) Ja kuigi me näeme välja nagu stiilipeol, juhtus see täiesti kogemata. Uskumatu, aga on võimalik nii ühtemoodi mõelda.
Ja tore, et olemas oled kallis.

Si je devais mourir a cet instant meme
Je n'aurais pas peur
Je n'ai jamais connu un etat si complet
Enlassée par ta chaleur
En aimant chacun de tes soupirs
Apčse mon coeur cet instant au risque d'éclater
Restons ici jusqu'ą la fin des temps oł la terre cesse de tourner
Mźme jusqu'ą ce que le ciel soit tombé
T'es vraiment celui que j'attendais

Kõik need asjad, mida sa oma elus teed. Üritad ennast tõestada. Näed hea välja. Oled hea suhtleja. Leiad kergesti uusi tuttavaid. Sinuga on hea pidutseda. Sinule on hea asju usaldada. Sa tead paljusid tuntud või kuulsaid inimesi. Sa oled tark. Oled hea. Ja tunned ennast hästi. Kuni keegi, kes sulle meeldib, ei taha sind. Ja sa mõtled, et ma olen ju nii palju, püüan nii palju ja üritan aina enam, aga ometi ta ei vaata su poole. Ometi näeb ta uusi võõraid tüdrukuid, kellel pole haridust või tarkust või headust. Ja sa üritad olla nende moodi, olla ülbe ja tugev. Üritad näha veel parem välja. Suhelda veel rohkemate inimestega. Naeratada veel rohkem. Kuid kui teda endaga kuskile kutsud, ta ei tule. Ta ei taha, ei viitsi, ta ei hooli. Tal pole aega. Ja ometi on tema sulle nii tähtis. Ja sina talle nii vähetähtis.

Ma arvasin, et asi on minus. Aga ma tean, et on veel inimesi, iludusi, kuulsuseid, igasuguseid, kellele öeldakse ka „ei“. Keda ka ei kõlba Armastada. Kellesse ei kiindu keegi pikemaajaliselt. Kes on vaid hea sõber, kellele kurtmas käia. Kellega aeg-ajalt magada. Aga ei midagi enamat. Sest me pole „erakordsed“.

Ja siis ma olengi uhke. Hea. Kuulan ära. Põlgan neid, kes tulevad lohutust otsima. Endal naised kodus, lülitavad telefoni välja ja jäävad. Ja tulevad ka siis, kui mina kutsun. Põlgan neid, et nad ei ütle kunagi ei. Põlgan ennast, et nad alati vastu võtan. Põlgan oma kiindumust nende vastu. Seda vastutustunnet, mis tekib nende probleeme kuulates. Ma pean suutma teda aidata. Tal on nii raske. Ja põlgan neid, et nad mind ei austa, vaid mõtlevad ainult oma kirest. Põlgan, et nii tehakse.

Ma kahtlen oma uskumistes. Milleks usk, kui elu on samaväärne ka ilma selleta. Usud inimestesse ja nad petavad sind. Usud Jumalasse ja ta jätab sinu. Usud perekonda ja saad vastu vahtimist. Usud haridusse ja see ei maksa mittemidagi. Usud elusse, kuid lõpuks ikka sured. Usud endasse, kuid igal teisel hetkel vead ennast alt. Jäävad vaid kohustused ja harjumus. Ma ei saa sellest loobuda, sest mu kohusetunne ei luba. Ma ei saa minema kõndida, sest ma ei julge. Ma ei suuda asju teistele öelda, sest nad saaksid haiget. Ma ei taha loobuda oma uskudest, sest äkki miski muutub. Millalgi.

Ma ei saa ka siia jääda.

Samas kohati oled nii tänulik. Mõtled sõpradele, kuidas ja mida nad teevad ja tähendavad. Justkui nad oleksid sinu perekond, kes sind hindab. Kes sind toetab. Kes on sulle olemas. Mõtled tuttavatele, kuidas aeg-ajalt inimesed üllatavad. Tehes midagi head, erakordset. Mõtled lähedastele, kes kunagi on väga halvasti käitunud. Ja kes nüüd ootamatult ilmuvad mõnes olukorras välja, et aidata. Mõtled inimestele, kes muutuvad.

Ootad, et Temast ei saaks midagi sarnast, nagu kõigist eelmistest saanud on.

Sa ei pea mind pidevalt passimas käima.
Ma isegi mitte ei rääkinud temaga.
Me ei ole viimased mitu kuud suhelnud.
Sa võid olla õnnelik oma mehega.
Ja lakata käimast mind ja minu elu tagantselga luuramas.
Aitäh.

Marek Jürgenson lubas meile hankida kesklinna ilusad avarad kohvikuruumid.
Riho Rõõmus oleks kohe lauluväljaku rohelise paviljoni võtmed pihku pistnud. Renti ei küsi. Tehke ainult korda ja hakake tööle.
NK on suurte valikute ees.

Ja mina samuti.

Vaikus mu ümber. Kui võrratult hea on süveneda vaikusesse. Mõelda ennast paksu lumeteki sisse ja kujutada ette, et elu on unistus.

Lund tegelikult pole vaja. Kevad on viimase aja parim rõõmutooja. Hommikul tõused rõõmsa meelega ning päeval tahaks jäädagi päikest nautima. Ja kui leiaks õige koha, tahaks teha ka kevadehüppeid:) Lihtsalt, et tunda kevadet. Lihtsalt, et tantsida. Teha hundiratast. Ja joosta. Peaks ainult leidma koha, kus keegi sellist käitumist altkulmu pilguga ei vaata. Mitte, et see oleks oluline mida võõrad arvavad. Aga teiste tähelepanu kammitseb. Millegipärast.

Selle nädala algul avastasin parima viisi elamiseks. Ela nii, et hävitad enda elu. Ela nii, et annad endast rohkem kui suudaks. Et ei lähe kell 10 paksu teki alla teed jooma, vaid oled kevades, inimestega, oled õnnelik. Võibolla tegelikult kaua ei kannatakski nii, aga siiani on täitsa hea olnud.
Kõigepealt Tartu. Pean tunnistama, et Tartus oli tõesti väga lahe. Kuigi eeldasin, et seal kus olen mina, ei saa midagi vahvat toimuda, aga mõlemad päevad ja üritused olid 95% õnnestunud. Ursula näitas keelt ja meie rokkisime pingil. Avastasime, et kui 5 inimest seal "Sa oled ilus" rütmis kaasa hüppab, tekib selline karusselli efekt, mis ainult suurendas meie entusiasmi. Pluss kingiks anti kaasa Rocki t-särk. Lihtsalt. Vahel isegi läheb hästi.
Ja Ugala. Kui mitte meenutada minu kevadist masendavat heinanohu, oli sealgi suurepärane. Verine Litter, Popsid ja Lõke. Kusjuures, lõkke ääres sattusime vestlema psühhiaatriga, sain oma psüühika kohe jälle joonele;) Ja tänu TLÜ teklile kohtusin ka koolikaaslasega. Samas, tartlased on siiski oma eelarvamuste küüsis, mis mind endiselt ärritab. Sest ühe lausena pidin ka taluma "Nii nagu tekkel, nii ka ülikool". Kusjuures vihje käis selle kohta, et meie teklil pole ladina keelset lauset või kooli nime või mida iganes. Sellegipoolest armastan oma kooli ning mulle meeldivad ka tartlased. Vähemalt need, kes ei lahterda mind mu kooli järgi.

Tahaksin öelda midagi ka isikliku elu kohta. Aga ei saa, sest olen ummikus. Burned with desire. Ta tuli tagasi. Ja mina ei kontrolli oma tundeid. Ega mõista inimesi. Ega oska neid aidata. Ega oska iseennastki aidata.

Lastest ka natukene. Täna oli meil järjekordne õppekäik, erivajadustega laste asutusega oli tegu. Ja mul läks kohe mitmeks aastaks jälle üle soov lapsi saada. Kuigi alles ta mul tagasi tuli. Küsige veel minult mu unistusi, et ma hakkaksin mõtlema mis mul 10 aasta pärast olla võiks. Sellega seostub alati laste mõte. Ja siis, näha kõike, mida ise ei tahaks kogeda - miks ei võiks maailmas asjad ilusad olla? Ei vaesusele, ei haigustele, ei tõrjutusele. Ja siis veel Ei petmistele, ei valedele, ei vihkamisele. Ja talv võiks ka lühem olla;)