Milline piin.
Täna tahaks mitte olla. Mitte ärgata üles. Mitte teha mingeid asju. Mitte logida messengeri lootuses, et Sa oled ka sees. Mitte mõelda, miks Sind ei ole. Mitte mõelda söögist. Mitte vaadata peeglisse. Mitte üritada olla.
Alati tuleb sund. Sunnid end mõtlema, et see läheb mööda. See on kõigest üks päev. Üks tuju. Üks vajadus. Üks kurbus. See läheb mööda. Ja alati lähebki, sest muud moodi pole võimalik.
Aga alles jääb kummitus. Ma olen vari. Millestki tõelisest. Millestki individuaalsest. Ma olen teie soovide, vajaduste peegeldus. Teid kokku liitev ja kooshoidev käsi. Teile nõu andev ja toetust pakkuv unistus. Iseennast püsti hoidev vajadus. Ma olen mittemiski, mis on järele jäänud ühest elust.
Ma teen teatud asju kohusetundest. See ja teine ja kolmas. Sest nii peab. Ma käin kohtades, et tunda end natukenegi elavamana. Jalutamas, linnas, poes. Aga pilk on udune. Ja meelde jääb vaid muusika, mis kõrvus kõlab.
Kergus, mis sõnadega kaasneb. Kui lihtne, kui tabamatu. Aga valu ei saa mõista. Valu ei saa võrrelda. Valu ei saa sundida kaduma. Tajuda oma tundeid ning neid iseendale hoida. Peita ja varjata. Naeratada mõtete varjust. Olla mask kibedale loobumiskaotusele. Olla see, kes ei hooli. Kellel on kõik peaaegu hästi. Emmata öösiti kätega tühjust. Suudelda külma pimedust. Nutta iseendasse.
Nagu ma tahaks omada. Aga tegelikult mitte. Tahan seda tagasi, mis kunagi oli. Tahaksin Sinu armastust. Ei midagi enamat.
Elada aeg-ajalt kohusetundest. Vastutus oma elu ees. Vastutus teiste ees. Asjad, mida tohib ja mida ei tohi. Viisid, kuidas teha ja mitteteha. Ning teha kõike vaid seepärast, et neid asju tehakse. Et nii see käib.
Täna ma vihkan oma elu. Oma olemust. Oma olemist.
Tahaksin olla vaba.
Tahaksin olla Temaga.

Tahaksin jäädagi unenägude maailma.