"Vaata ringi, tänapäeval ei ole ühtegi terve mõistusega nauditavat kirge..."
Põrgu, mis kummardab meie jalge ees. Ainult luba end hetkeks ja juba oled sa võetud. Omastatud. Nauding ja kirg, kutsuv punane kõikelubav valgus. Tule, ma võtan ära su valu, tule, ma kingin sulle unustuse. Tule, ma päästan sind. Tule, ma hoian sind nagu keegi varem hoidnud pole. Tule, ma olen sulle kõik, mida otsid. Ainult tule ja ütle mulle jah.
Milline kingitus - pääseda selle maailma vaevadest. Kasvõi üheks hapraks hetkeks. Olla joovastuses maailma imedest ning mitte mõelda sellele, mis edasi saab. Tule, ronime koos tellingutel. Adrenaliin. Tule, proovime koos midagi mõeldamatut. Oht. Tule, lükkame kõik mõtted kaugustesse. Unustus.

Aegajalt tunnen ennast tohutult halva inimesena. Nõmeda inimesena. Mida kõike ma pole teinud. Mida kõike pole öelnud. Mida kõike mõelnud. Kuidas on võimalik, et nn hea inimene mõtleb selliseid asju? Kuidas on võimalik elada, teades, et oled midagi sellist tundnud? Arvanud? Ette kujutanud? Rääkinud? Teinud?

Kui keegi lõikaks sul sõrme maha ja sul oleks võimalus samaga vastata, kas teeksid seda? Kas teeksid?

Vanust on juba nii palju, et peaks olema jõudnud endas selgusele. Identiteedikriis jms peaks lõppema 21 eluaastaga. Ometi, olen suuremas segaduses. Tahan liiga palju ja samas ei taha midagi. Vaatan enda ümber ja kõik tunduvad nii targad. Kõik teavad vastuseid, kõik liiguvad mingisse suunda. Ja kui ma vaid oskaks või leiaks mingist suunast õnne, tahaksin ka sama teha. Aga kõik muutub tüütavaks, igavaks, kohustuseks. Ma ei suuda leida endas kindlust püsida ühel rajal, kui maailmas on liiga palju, mida ma veel ei tea.

Obsessioon. Kõik on kinni kires. Kuni on kirg, on ka kõik muu. Kui see kaob, kaob ka tahe. Tekib ükskõiksus. Ning sealt edasi ma ei leia teed. Tahaks lihtsalt kõik ära visata.
Ning kuniks on kirg, võin ma olla kes-iganes.
Võin Sind kummardada, sulle ohvreid tuua... Mõelda ööd-päevad läbi sinu naha kumerustest, sinu soojusest, sinu Ilust. Ahh, ehk olengi vaid kauniduse imetleja, kes ei suuda näha läbi selle toredusest ja fassaadist. Naudin vaid selle olemasolu ja püüdlust seda omastada. Kuniks kaob kirg ning Ilu muutub tavalisuseks. Rutiinseks harjumuseks, mis ei võlu mind kauguste ja eemalolekuga.

Ka kättesaamatu kaotab ükskord oma võlu.