Kõik need asjad, mida sa oma elus teed. Üritad ennast tõestada. Näed hea välja. Oled hea suhtleja. Leiad kergesti uusi tuttavaid. Sinuga on hea pidutseda. Sinule on hea asju usaldada. Sa tead paljusid tuntud või kuulsaid inimesi. Sa oled tark. Oled hea. Ja tunned ennast hästi. Kuni keegi, kes sulle meeldib, ei taha sind. Ja sa mõtled, et ma olen ju nii palju, püüan nii palju ja üritan aina enam, aga ometi ta ei vaata su poole. Ometi näeb ta uusi võõraid tüdrukuid, kellel pole haridust või tarkust või headust. Ja sa üritad olla nende moodi, olla ülbe ja tugev. Üritad näha veel parem välja. Suhelda veel rohkemate inimestega. Naeratada veel rohkem. Kuid kui teda endaga kuskile kutsud, ta ei tule. Ta ei taha, ei viitsi, ta ei hooli. Tal pole aega. Ja ometi on tema sulle nii tähtis. Ja sina talle nii vähetähtis.

Ma arvasin, et asi on minus. Aga ma tean, et on veel inimesi, iludusi, kuulsuseid, igasuguseid, kellele öeldakse ka „ei“. Keda ka ei kõlba Armastada. Kellesse ei kiindu keegi pikemaajaliselt. Kes on vaid hea sõber, kellele kurtmas käia. Kellega aeg-ajalt magada. Aga ei midagi enamat. Sest me pole „erakordsed“.

Ja siis ma olengi uhke. Hea. Kuulan ära. Põlgan neid, kes tulevad lohutust otsima. Endal naised kodus, lülitavad telefoni välja ja jäävad. Ja tulevad ka siis, kui mina kutsun. Põlgan neid, et nad ei ütle kunagi ei. Põlgan ennast, et nad alati vastu võtan. Põlgan oma kiindumust nende vastu. Seda vastutustunnet, mis tekib nende probleeme kuulates. Ma pean suutma teda aidata. Tal on nii raske. Ja põlgan neid, et nad mind ei austa, vaid mõtlevad ainult oma kirest. Põlgan, et nii tehakse.

Ma kahtlen oma uskumistes. Milleks usk, kui elu on samaväärne ka ilma selleta. Usud inimestesse ja nad petavad sind. Usud Jumalasse ja ta jätab sinu. Usud perekonda ja saad vastu vahtimist. Usud haridusse ja see ei maksa mittemidagi. Usud elusse, kuid lõpuks ikka sured. Usud endasse, kuid igal teisel hetkel vead ennast alt. Jäävad vaid kohustused ja harjumus. Ma ei saa sellest loobuda, sest mu kohusetunne ei luba. Ma ei saa minema kõndida, sest ma ei julge. Ma ei suuda asju teistele öelda, sest nad saaksid haiget. Ma ei taha loobuda oma uskudest, sest äkki miski muutub. Millalgi.

Ma ei saa ka siia jääda.

Samas kohati oled nii tänulik. Mõtled sõpradele, kuidas ja mida nad teevad ja tähendavad. Justkui nad oleksid sinu perekond, kes sind hindab. Kes sind toetab. Kes on sulle olemas. Mõtled tuttavatele, kuidas aeg-ajalt inimesed üllatavad. Tehes midagi head, erakordset. Mõtled lähedastele, kes kunagi on väga halvasti käitunud. Ja kes nüüd ootamatult ilmuvad mõnes olukorras välja, et aidata. Mõtled inimestele, kes muutuvad.

Ootad, et Temast ei saaks midagi sarnast, nagu kõigist eelmistest saanud on.