orange

Magistritöö - tehtud, kaitstud, üliedukalt.
Kohvik - avatud (paljude inimeste abiga), seal juba mitmeid mitmeid mõnusaid õhtuid chillitud. Mõnus muusika, mängud, kakao ja kõige rohkem inimesed.
Norra projekt - kinnitatud. Üleeilsest ametlikult. Ees ootab huvitav, väljakutseid pakkuv aasta norra keelt õppides ning maailma vaadates.

Ja milline ilus lugu. Jose Gonzalez - Heartbeats.

one night to be confused
one night to speed up truth
we had a promise made
four hands and then away
both under influense
we had devine scent to know what to say
mind is a razorblade

one night of magic rush
the start a simple touch
one night to push and scream
and then releaf
ten days of perfect tunes
the colors red and blue
we had a promise made
we were in love

and you, you knew the hands of the devil
and you, kept us awake with wolf teeths
sharing different heartbeats
in one night

to call for hands of above
to lean on
wouldn't be good enough
for me
no

2 ilusat filmi.
Pride & prejudice.
Sense & sensibility.

Leida kedagi sellist. Mr Darcy. :)

You must know... surely, you must know it was all for you. You are too generous to trifle with me... If your feelings are still what they were last April, tell me so at once. My affections and wishes have not changed, but one word from you will silence me forever. If, however, your feelings have changed, I will have to tell you: you have bewitched me, body and soul, and I love, I love, I love you. I never wish to be parted from you from this day on...

naudingus
tõstsid sa käe
et näha meid langemas

tantsisime õhus
need, kelle sa reetsid
need, kelle sa tapsid
(M. Atwood)

Veider. Segane, arulage. Suunata. Eesmärgita. Mõtteta. Perspektiivideta. Soovideta. Ambitsioonideta.
Miskit head. Kummalisel viisil, ootamatul hetkel. Midagi lõbustavat-head mõneks hetkeks.
Ma ei palu enam. Juhatust. Kandmist. Sõnu. Juhatus viis nõiaringi. Kandmine võttis võimekuse ise püsti seista, ise liikuda. Sõnad vajusid pitserina mälestustesse.
Mängime koos. Mina kingin sulle suudluse ja sina naeratad mulle. Mina naeran ja sina tõmbad mu enda vastu. Mina räägin rumalusi ja sina nõustud.
Aga ära pööra pilku eemale. Sest mina hoian seljataga nuga. Kas on see mõeldud sulle või mulle, kaitsevahendiks või rünnakuks. Kas sa näed mida ma mõtlen, kui üksi olen. Mida ma teen. Oh ei, ma ei tungiks sulle kallale. Ilmselt. Taktika. Ma tean, mis sulle haiget teeb. Ja millegi tõestamiseks ei karda ma valu ega tühjust. Parem võitleja on see, kellel puuduvad sidemed. Hirm kaotada. Kui miskit enam pole kaotada. Ja vaid kalk kättemaks tujudest esile kerkib. On see kõigest mäng või tegelikkus, on ammu arusaamatuks muutunud.
Mängides leiame me identiteedi. Unustame reaalsuse. Laskume sügavale rollidesse. Armastajad. Sõbrad. Mis parajasti vajalik. Ära küsi küsimusi minu sisemuse kohta. Vaiki vaadates mu arme. Tõmba mind kaasa endaga jooksma, hingama sisse tuult ja merd ja päikest. Ja elamine muutub, kuniks sa pakud mulle rolli selles mängus. Rumalate sõnade, naeru ja naeratustega. Väljakutsuva võimaluse.
Mis ei ole elu vaid mäng. Seetõttu lihtne, loogiline ja särav. Sest elust olen ma tüdinud. Väsinud. Aga hoolimatult lõikavatest või petlikest ilusatest illusioonidest veel mitte. Mängime.

noortekohvik

Sai avatud. Eile. Olin südamest rahul ja väga, väga väsinud. 2 aastat ja üks kuu. Igasuguseid rõõme ja muresid. Tohutult uusi inimesi. Ägedaid, toredaid, abivalmis ja abistavaid. Noori. Supermõnusaid. Organisatsioonide esindajaid. Väga palju üleelamisi. Ja arengut.
Ma olen väga nõudlik kõige suhtes. Aga eile, seal olles olin ma rahul. Ma ei tahtnud, et midagi teisiti oleks olnud. Kindlasti oleks saanud, aga mulle sobis ka kõik see, mis oli.
Ainuke asi, mida ma ei suuda mõista, on eestlaste järjekindel välise hindamine. Inimestes - kes kui palju kaalub, kus küünetehniku juures käib või millises solaariumis. Ning noortekohvikus. Minu jaoks on selle puhul oluline idee, tegevus, põhimõte. Mitte see, et laud nägi veidi kulunud välja ja diivan võiks olla nahast. Milleks? Milleks peab kõik olema särav-läikiv? Kas selline keskkond on parem? Loob sisse parema tunde? Istuda trendikas baaris ja rüübata paarikümne kroonist kohvijooki? Kas midagi ei võiks olla lihtsalt - lihtne, hubane, mugav? Kas ilus väliskeskkond muudab ka inimesed ilusamaks? Või hoopis igavamaks, tavalisemaks, pealiskaudseks?
Minu jaoks ei tähenda see midagi. Vaid see, et mul on ühes või teises kohas hea olla. Millegipärast minu puhul see ei toimi, et ilusate inimeste ja keskkonna keskel muutuksin enesekindlamaks või toredamaks. Pigem hoopis ebakindlamaks, vaadates kõiki neid 50 kiloseid, pruune, värvitud, ilusa naeratusega ja ilusate riietega inimesi. Ja mõeldes, kas nad tegelikult on ka sisemuselt nii ilusad? Kas on?
Üks kallis inimene käis kohvikus nädal tagasi, ja kommenteeris seda järgmiselt...
Girls, you must go there! It's awesome!
Like Equator, but better!
Somehow reminds me of Central Perk (of Friends) too
Am so proud of Karin and of what she has done!

Mõned aga ütlesid, et paljud asjad võiksid seal teisiti olla, paremini, ilusamad. Mitte nii koduselt. Teistsugused diivanid. Valgustus. Lauad. Teenindus. Esinejad. Võiks olla teistmoodi.

Ma ei taha välist ilu. Mul on kõrini sellest. Ma tahan, et mu sõbrad esiteks armastaksid iseennast sellisena nagu nad on. Sisemuselt ilusate inimestena. Ja kui nad tahavad ennast väliselt ilusana hoida, siis see on igati hea ja tore. Kuni see ei muutu oluliseks jututeemaks, kõige olulisemaks mureks. Sest see ei muuda inimest paremaks. Nii palju, kui mina näen, siis ainult ebakindlamaks. Ja seda ei ole vaja.
Ma tahan, et inimesed näeksid noortekohviku puhul head mõtet, mõnusat ja hubast keskkonda. Kohta, kus sa saad olla täpselt selline, nagu oled. Kunstiinimene, boheem, vabameelne, paks või peenike, värvitud või värvimata. Keegi ikka aitab sind seal, mitte eeldades et sa oma rahakotti tühjendad vaid eeldades, et sul on hea. Seal ei hakka kunagi olema seda, mis on teistes Tallinna kohvikutes. See ei võistle kunagi vs-i, moskva või mõne muu kohaga. Sest ta on teistsugune. Ja mina tahan, et ta nii ka jääks. Sest minu jaoks on sellel kohal oma hing, sisemine olemus. Isegi, kui väline on tavalisem ja armetum, kui teistel trendikohtadel. Minu jaoks on ta ilusam kõigist teistest. Ja ma hindan inimesi, kes suudavad seda näha. Ja ma loodan, et ühel päeval suudavad kõik mu sõbrad seda näha.

Valge triip lambil. Särav, helkiv valgus. Hämaruses. Must-valge hämarus. Mis saabub igal õhtul pärast tule kustutamist. Pimedus, mis aeglaselt hallideks varjudeks sulab. Ning valge triip lambil.
Ühe hetkeni kestis mingisugune varjatud võitlus. Püüdlus ronida, põlvili, roomata, sirutuda välja. Kuskile poole. Petlik meelekindlus. Katse hoida kinni varasemast olemusest. Muutumata tagasi, tagasi mingisuguseks olluseks. Subjektiks, kellega tehakse aga kes ei tee, kellest räägitakse aga kes ei räägi, keda teatakse aga ei märgata. Enesekindluse mask, justkui inimene oleks sama ka teises kohas. Uppuja üritus ennast veepinnal hoida. Rabeledes, õhku ja vett korraga kopsudesse tõmmates, veheldes. Ennast väsitades. Avamerel.
Kuni ühel hetkel lased lahti. Vajud ja vajud ja vajud. Sügavamale, sügavamale. Pimedusse. Ja oled seal. Midagi kartmata. Midagi ootamata. Midagi tundmata. Muidugi, tundes mõnda. Ühe-kahega seonduvat. Pidev kurbus. Ajutised piinad. Meeltesegadused. Närvivapustused. Nutuhood. Enesepiinamised. Magamata ööd.
Tagasi oma sügavaima olemuseni. Vigastatud rohkem, kui kunagi varem. Vigastatud sügavaimalt, kui kunagi varem. Keegi võttis endale õiguse lüüa nuga teise inimese hinge. Veremaigune maitse suus, mis vaid ükskõiksust tekitab. Vigastan ennast, nagu tema vigastas mind. Sest mul on ükskõik. Iseendast, teistest, kõigest. Surm on hirmuäratav aga surm on puhkus. Valikuvabadus. Mida hoiab vaos kohusetunne. Teiste inimeste ees.
Nädalavahetus möödus kui unenägu. Mistõttu tõi ka kohale lõplikkuse. Võrrelda päeva ja päeva. Tundi ja tundi. Muidu täiesti tühi, vormimatu, olematu inimene. Üritades endale mõttekust otsida või osta. Heakskiitu pälvida teades, et silmade sügavus on ja jääb tühjaks. Varjata üritades. Peita oma tühja identiteeti. Mis ühel hetkel leidis endale kuju. Vormi. Aga nagu liiga vedel tainas vajus peale vormi äravõtmist laiali. Samaks, ühtlaseks ja koledaks massiks. Laialivalguvaks vedelikuks.
Kohusetunde najal püsiv elav ja naeratav laip. Tõenäoliselt parandamatult vigastatud. Ükskõikselt vaikiv. Kui, siis ehk needust seadev. Kummitada oma eluajal ja pärast seda. Öösel ja päeval, ükskõik kus, ükskõik kelle juuresolekul, Teda. Mitte jätta rahule nagu minu hing ei ole rahule jäetud. Et ta ei saaks rahu enne, kui ta nägema õpib. Oma vigade tagajärgi. Jah, vigade. Ükskõik kui õnnelikule näole otsa vaadates teades, et see Teda õnnelikuks ei tee. Et see Talle rahu ei kingi. Ükskõik kui õrn puudutus, kui soojad sõnad. Et need mattuksid tema südames valusse. Et Ta saaks tunda seda tunnet, olla puudutatud selle piina poolt, olla jälitatud läbi kummituslike silmade, keha, puudutuste. Et ta kogeks kõike seda sama, mida ta kellelegi teisele teinud on. Sama sügavalt, lõikavalt, meeles püsivalt. Ja et ta enne ei tunneks hetkekski rahu enda südames, kui needus murtud on. Ja see needus on visatud õhku, küsimuseks Jumalale ja Kuradile, ükskõik kellele, kes kannab vastutust selle maailma ees ja eest.
Sa võid kõndida aina kaugemale, aga sa ei jõua kunagi minust kaugemale, kui praegu oled.

http://www.youtube.com/watch?v=NittUwHrHfA

Sellest ei ole midagi, kui ma ka peaksin mõistuse kaotama. Üksindus ja sina ei häiri mind. Pigem on nii isegi mugavam ja lihtsam. Ja hea. Mul on valus kuulata sinu muusikat. Ometi eelistan ma teha just seda millelegi muule. Ma armastan kuulda neid sõnu, mida olen sinu käest kuulnud. Armastan kuulda seda keelt, millest nii vähe mõistan. Armastan neid meloodiaid. Sellepärast, et see kõik on sinuga seotud. Ja kui ma ei ole sinu lähedal, olen ma niimodi sulle lähemal. Lubades hiigelsuurtel lainetel üle enda pea kokku lüüa. Vajudes ja vajudes vee alla, sirutudes aina sügavamale. Sulgedes silmad, ning lebades.
Igatsen kohutavalt, meeletult palju. Ainuke asi, mis mind vähegi rohkem lootusrikkana hoiab, on teadmine ja ootus. Et paari päeva pärast tuleb inimene, kellele saan selle välja öelda. Kui väga see igatsus mind piinab, kuidas ta minu sisemuses möllab, kuidas see mind hävitab. Ja ma ootan seda. Panna kogetu lõpuks sõnadesse, et kõik olemasolev muutuks reaalseks. Praegu on kõik, kõik siiski nagu halb unenägu. Rääkida inimestega läbi interneti, üritada ennast kirjeldada, sõnadesse panna. Olles mingisuguses reaalsuses, mis kohati hullumeelsena näib. Mõistetamatuna. Niikaua kuni kaks maailma on lahus, ei muutugi miski reaalseks. Vaid jääb ära rebitud leheks, mida miski asendada ei suuda. Ning millest igal algaval hommikul loodan üles ärgata. Näha uuesti kõiki neid, keda tahaksin üle kõige näha. See peaks muutma olemasoleva lõplikuks.
Ma tahan tagasi. Siiani, iga päev, tahan tagasi. Oma sõpru, oma kallimat, oma elu. Oma tegemisi, rõõme ja õnnetuid hetki. Võimalusi. Inimesi. Keskkonda. Jalutuskäike meeletusuurtes parkides. Nädalavahetustel ringi reisimist. Õppejõudusid ja keerulisi koduülesandeid. Õhtust tee joomist. Riisi juurviljadega. Pitsaõhtuid filmidega. Öiseid jalutuskäike. Tudengibaari ja piljardimängu. Õhtusöögi-pidusid. Lõunaseid kakao joomiseid. Raamatukogu. Spordiklubi. Pidevat sõprade nägemist tänavatel, ühikates, parkides. Öösel kell 3 messengeris tehtud otsust, et nüüd tuleb pitsat süüa. Sõbralikke ja tohutult abivalmis inglasi. Lihtsust. Ma igatsen kõike seda siiani, igal hetkel. Hoolimata, et olen võimeline ka siin olema. Ja ka olen. Ja tean, et ma ei saa mitte iial kõike seda tagasi.
Igavus, tüdimus, meeleheide, kurbus ja viha. Üksindus, üksindus, üksindus. Ma ei oska, ei oska siin olla. Olla mingisugune, sobiv. Tunda ennast sobivana. Tunda rahulolu oma eluga. Ei tunne. Otsides pidevalt tegevusi ja väljakutseid. Üritades midagi teha. Aga see ei seo. Vaid võtab ära mõne hetke, tuues lõppedes asemele veelgi suurema üksinduse. Kõndides toas edasi tagasi. Kõndides väljas, looduses, linnas. Sõites rulluiskudega. See kõik on ja jääb poolikuks. Süda on poolik. Igatsen teist poolt. Rohkem, kui suudaksin eales sõnadesse panna.

http://www.youtube.com/watch?v=3LAm3iCwprQ

I got your letter
It said you have to leave
Everything what I've got will burn away
if you leave
Nothing, only a dark
will encompass me
Everything what I've got will burn away
and you know it

I wanted to find
a life-preserver
which will keep us
I've got no power
So I am asking you
If you know that I
I am not the one then set it on fire
Only a desert now
I will put my finger on a trigger
Everything what I've got will burn away
if you leave...

Täna sa kummitasid mind päev läbi. Unenägudest ma enam isegi mitte ei otsi pääsu. Kui sind seal ei ole, siis igatsen. Kui sa seal oled, siis tunnen valu. Ometi üritan igal hommikul jääda kauemaks unenägudesse, soovides mitte tõusta.
Kõiges mind ümbritsevas on sind. Bussiga sõites seisad sa ükskõikselt mööduvates peatustes. Kohvikus istudes kõnnid sa aknast mööda. Toas olles möödud sa aegajalt minust, räägid minuga või puudutad mind. Ja ma igatsen sind hulluseni, narruseni, kutsudes sind pidevalt tagasi, rääkides sinuga igal õhtul, paludes sind, anudes sind, naeratades sulle.
Üritades sind mõista või piiridesse seada, aga ei oska. Siiani ei tea ma sind ega su motiive. Siiani võin ma näha tuhandeid põhjuseid, ükski sobimata sinu silmade või sõnadega. Olles ühel hetkel hea ning teisel hetkel halb, pigem oled minu poolt kõigest tõlgedada üritatud. Aga sa ei ole. Sa oled nagu vari, stabiilne ja püsiv, aga hägune. Ma ei mõista sind.
Ja sina ei näe mind. Olles ehk kõige lähemal mu hägusele identiteedile. Midagi varjates ja endale hoides, eemale tõugates, põlastades, kõrgiks jäädes olen ma suutnud leidma olemuse kõigele muule peale iseenda. Sa ei saakski muud minu silmades näha, sest seal taga on tühjus. Seda ma sinu eest varjasin, nagu ka teiste eest. Seal taga ei ole inimestele omast headust, positiivsust. Seal taga ei ole midagi.
Minu jaoks oled sa lähemal, kui keegi teine või miski muu. Sind puudutan ma siis, kui panen midagi otsides käe vastu külma ja vihmast aknaklaasi. Siis, kui kõnnin läbi halli ja tuulise vihma. Siis, kui tahaksin kellegagi rääkida. Siis, kui tahaksin seltskonda. Siis, kui tahaksin üksindust. Sa oled igal hetkel mind segamas, mind eemale rebimas, mind köitmas. Sa paned mind igal hetkel nutma, kui ennast puudutan. Sa räägid minuga läbi arusaamatute ja tundmatute laulude ja sõnade. Sa vaatad vastu raamatutesse peidetud tähtedesse.
Ma ei armastanud sind su ilu, tarkuse, headuse, impulsiivsuse või mõne teise kaduva omaduse pärast. Ma ei valinud seda tunnet. Ma ei tahtnud seda ning uskusin enamuse sinuga veedetud ajast, et see pole tõeline. Mind ei kohutanud sõnad mis sa ütlesid või ütlemata jätsid. Mind ei kohutanud sinu teod või püüdlused. See tunne on olemas nii lihtsalt ja selgelt, nagu ta saab olla. Mul on ükskõik kõigest muust peale selle.
On segane, kas ma armastan kummitust sinust, kes mind piinab ja ennast pidevalt meelde tuletab. Või armastan ma mälestust mingisugusest kujutletud inimesest. Kõik on omavahel segunenud ja mu mõistus ei erista sind su vaimust. Minule olete te üks ja sama väidad ka sina.
Neli kuud olin ma sinuga ning neli kuud olen ma olnud sinuta. See ei tapa. See piinab hinge igal sekundil, igal õnnelikumal hetkel meenud sina ning igal õnnetul hetkel oled sa veel lähedamal. Ja ma ei luba sul lahkuda. Sa võid loobuda minust, asjadest, kõigest reaalsest. Aga samamoodi kummitan ma sinu unenägusid, mälestusi, südant ja hinge. Hoides sind ainult iseendale. Piinates sinu sisemust samamoodi, nagu sa mind.

Täna rääkisid sa minuga nende sõnade kaudu.
nevidím v tom zmysel
láska zmysel nedáva
keď človek zistí prečo vlastne ľúbi
v tej chvíly ľúbiť prestáva
zaváhal som a zišiel som z cesty
chyby sa robia no za ne sú tresty
Ja ma kuulsin sind.

Ma ei tea. Ma ei tunne oma olemust. Ei suuda endale aru anda oma tegusid. Kontrollida oma mõtteid või ütlemisi. Juhtida oma tundeid.
Robot, kellel puudub identiteet. Piirjooned ja selgus. Ma hajun iseenda käte vahel laiali kui udu. Ühtlane, tuim ja hägune mass.
Mere ääres sadas vihma. Samal ajal, kui kõndisin ühest otsast teise. Vihm peksis vastu nägu, vastu keha. Tuul puhus mere poolt. Kõik oli hall. Linna tornid paistsid ähmaselt läbi udu, läbi vihma. Kajakas istus kivil, sirgelt. Isegi vesi oli hall.
Nagu mina. Hall ja tühi. Keerlemas erinevatest emotsioonidest aga oskamata neid sõnadesse panna. Väljendada ennast.
Ma ei tea. Kuhu ma lähen. Milleks. Mis on mu siht. Mida ma tahan. Mida ma soovin. Kui ma midagi teen, siis ma ei tea miks. Kui ma meeltesegaduses ennast vigastaksin, siis ma ei oskaks hiljem öelda miks ma nii tegin. Pealiskaudselt on kõik planeeritud. Mis tuleb, mis võiks tulla. Aga mis on selle mõte, milleks, kuidas... Ma ei tea.
Ma ei tea. Kes ma olen või kuhu ma lähen. Ja ma ei oska. Ei oska ennast väljendada sõnades. Ei oska olla inimeste läheduses.
Ja üksindus on aina paremaks sõbraks. Ja tv seriaalid, mis lasevad osaleda teiste elus ja mitte elada enda oma. Ajutised üritused keegi olla või midagi teha. Mõningad igatsusväljendused segunemas loobumisega.
Lõpuks jäi vihm üle. Linn oli selleks ajaks palju lähemal. Ikka veel uduvines. Ja seal, mere ääres, kaldal oli enam kui 10 luike. Ilusad, suursugused. Raputamas oma päid ja tiibu. Jalutamas. Puhkamas. Ujumas. Vajamata mitte midagi enamat sellest hetkest.

Ta on nii õrn. Nagu ta võiks kohe puruneda. Kahvatu valge nahk ning haprus. Portselan. Teda ei saa kõvasti kinni hoida, sest see teeks talle haiget. Ja ta näitaks seda välja. Temas puudub tugevus. Pigistada valu endasse ja öelda, et kõik on korras. Teeselda, et löök oli arvatust nõrgem. Tema ei teeks seda. Ta avaks ennast ning ei hoiaks valu iseendas. Ei koguks kõiki tundeid ja emotsioone. Ta näitab oma haavatavust ning seetõttu on tugevam enamusest. Kes pealt on tugevad, edukad ja parimad. Aga kelle sisemust väga harva keegi näha võib.
Ta on nii lihtne. Tema selgetes heledates silmades peegeldub kõik, mis tema sees on. Ei ole saladusi ega küsimusi. Kõik kahtlused on seal kirjas. Kui tähelepanelik olla, võib teda ette aimata. Temas ei ole avastamata sügavusi. Varjul olevaid pimedusi. Salapära. Ega valu. Tema silmades ei ole kurbust. Enamuse silmades see on. Tema on valge leht. Kuhu aegajalt midagi kirjutatakse, aga see ei muuda tema olemust. Mõtteid. Ta ei suuda kunagi mõista, mis tähendab depressioon. Aga ta suudab seda muuta.
Naiivsus. Lihtsameelne usk võimatutesse asjadesse, inimeste headusesse isegi kui teda mõnitatakse, solvatakse või põlatakse. Ta ei näe seda. Ta ei märka. Ta ei reageeri. Õilsameelne süda, mis teisi ülekohtu eest päästaks. Tänapäeva kangelane. Astudes vahele kaklustesse ja ülekohtule. Imetletav ning samuti hukka mõistetav. Ajal, kui enamus hoiab eemale ning ei tee välja. Ei astu vahele, kui mees lööb naist. Pöörab pilgu ära. Ta ei teeks kunagi seda.
Ta on lapsik. Esitades küsimusi, mida kuuldes ei suuda uskuda selle tõelisust. Nende sobimatus, küsitamatus või mõttetus. Suutmatus vaikida, endasse hoida või minna lasta. Ühel hetkel panna kahtlema tema mõistuses ning teisel hetkel ülistama tema tarkuses. Miks on asjad nii nagu nad on. Miks sa teed seda nii. Keda see huvitab? Teda. Mitte kedagi teist.

Tema puudused on need, mis teda teistest kõrgemaks ülendavad. See, kes ta on, mida ta tähendab ning mida ta muudab teistes inimestes. Kummaline, kuidas inimese miinused tegelikult tema tugevusi paljastavad ning teda Inimeseks muudavad. Tema on selline nagu ta on. Aga sama on kõikide inimestega. Oma vigade ja puuduste ja kõrvalekalletega on nad palju enamat, kui mõni nendes näha suudab. Igaüks. Iga üks.

It's late and morning's in no hurry
But sleep won't set me free
I lie awake and try to recall
How your body felt beside me
When silence gets too hard to handle
And the night too long

Raske on leppida. Minu tunnete olemus ning, ning nende vastamatus. Ja isegi, kui sõnade järgi nad on vastatud, ei ole see reaalsus. Minu tunded hõljuvad õhus, pöörlevad minu sees, teevad valusalt haiget, närivad ja piinavad mind, jälitavad mind, esitavad küsimusi, üritavad mõista, üritavad aru saada, üritavad üle olla, üritavad alla anda, üritavad ennast keelata, üritavad otsida kuskilt uhkust, üritavad minema kõndida, üritavad ükskõiksed olla, üritavad selja keerata, üritavad lasta Sul minna, üritavad olla suuremeelsed, üritavad olla tugevad.
Aga ei ole. Vaid on nõrgad, rumalad, teevad vigu, ei suuda lahti lasta, ei suuda selga pöörata, ei suuda leida ühtegi uhkusekübet, ei suuda leppida.
Seesmine vaikus on parem, kui kõik muu. Kui on võimalik üheks harvaks hetkeks unustada, jätta kirjutamata, väljendamata, reageerimata.
Ja ta on ilmselgelt minust üle saanud. Ja mina ilmselgelt mitte.

Either way it's suicide
Cars drive through in real time
You choose the stars in blue and white
I love you till i'm dead inside
Plastic eyes look milky white
And the violence makes things hard to hide
Our pale faces sink in time
Either way it's suicide

crazzzzy (beautiful:))

Midagi, mida tahaksin jagada. Ilusad sõnad, raske on elada nende järgi.

NEVER CRY FOR ANY RELATION IN LIFE
BECAUSE FOR THE ONE WHOM YOU CRY
DOES NOT DESERVE YOUR TEARS
AND THE ONE WHO DESERVES
WILL NEVER LET YOU CRY...

TREAT EVERYONE WITH POLITENESS
EVEN THOSE WHO ARE RUDE TO YOU,
NOT BECAUSE THEY ARE NOT NICE
BUT BECAUSE YOU ARE NICE...

YOU CAN'T MAKE SOMEONE LOVE YOU.
ALL YOU CAN DO IS BE SOMEONE
WHO CAN BE LOVED,THE REST IS UP
TO THE PERSON
TO REALIZE YOUR WORTH...

NEVER SEARCH YOUR HAPPINESS IN OTHERS
WHICH WILL MAKE YOU FEEL ALONE,
RATHER SEARCH IT IN YOURSELF YOU WILL FEEL HAPPY
EVEN IF YOU ARE LEFT ALONE...

ALWAYS HAVE A POSITIVE ATTITUDE IN LIFE.
THERE IS SOMETHING POSITIVE IN EVERY PERSON.
EVEN A STOPPED WATCH IS RIGHT TWICE A DAY...

Kuni surm otsa ei vaata, tuleb vist rahul olla.
Pärast rahutuste algamist on olnud kaks väga crap-i ööd. Igasuguses mõttes. Tohutu, tohutu hirm on tagasi. Öösel ei saa magama jääda. Ja palju parem on olla üleval kui vaadata neid unenägusid, mis mind külastavad. Ja siis ärgata üles, täielikus paanikas. Kuulata mingisuguseid hääli toast. Ei saa isegi aru kas oled üleval või mitte. Selle tõestamiseks tõusta püsti ja käia ringi. Kell 5 öösel. Hirm, hirm, hirm. Tõmmata ruloo eest ära, et päike ja valgus maha rahustaks. Ei ole kasu. Saata sms. Et kui mingil põhjusel ära sured, siis vähemalt keegi teaks, et sul oli hirm. Võibolla see huvitab kedagi, ilmselt mitte.
Ja siis lebad voodis. Ei taha magama jääda unenägude pärast ja samas oled nii väsinud. Seda tunnet ei saa kuidagi kirjeldada.

Lapsepõlves oli midagi sarnast. Hirm sõja ees. Hirm pommitamise ees. Tohutu, meeletu hirm venelaste ees. Venemaa ees. Õudusunenäod sõjast, kastiautodest sõduritega, tankidest. Lähedaste surma saamisest. Ja inimeste ülbuse ees. Unenäod, kus inimesed ülbitsevad, naeravad näkku, mõnitavad.
Ning sama võib nüüd näha rahutuste piltidelt. Ülbed, ennast täis inimesed. Kaklemas, õiendamas, tülitsemas. Mis tekitab viha. Ja hirmu. Kõndida tänaval ja karta minna mööda venelaste kampadest. Sest sa näed nende ülbeid, irvitavaid nägusid. Ja ei taha otsa vaadata. Ja ei taha lähedale minna. Ja tahaks elada oma riigis nii, et ei ole kartust minna poodi. Või jalutama. Või klubisse. Või kutsuda sõpru välismaalt külla. Või rääkida kõva häälega eesti keeles vene kampade juuresolekul. Aga seda ei saa. Ja seda tunnet ei saa tükk aega tagasi. Võibolla pole teda kunagi terviklikuna olnudki.

Ja ma tõsiselt loodan, et need öised paanikatunded mööduvad.
Ja ma loodan, et hirm möödub.