Valge triip lambil. Särav, helkiv valgus. Hämaruses. Must-valge hämarus. Mis saabub igal õhtul pärast tule kustutamist. Pimedus, mis aeglaselt hallideks varjudeks sulab. Ning valge triip lambil.
Ühe hetkeni kestis mingisugune varjatud võitlus. Püüdlus ronida, põlvili, roomata, sirutuda välja. Kuskile poole. Petlik meelekindlus. Katse hoida kinni varasemast olemusest. Muutumata tagasi, tagasi mingisuguseks olluseks. Subjektiks, kellega tehakse aga kes ei tee, kellest räägitakse aga kes ei räägi, keda teatakse aga ei märgata. Enesekindluse mask, justkui inimene oleks sama ka teises kohas. Uppuja üritus ennast veepinnal hoida. Rabeledes, õhku ja vett korraga kopsudesse tõmmates, veheldes. Ennast väsitades. Avamerel.
Kuni ühel hetkel lased lahti. Vajud ja vajud ja vajud. Sügavamale, sügavamale. Pimedusse. Ja oled seal. Midagi kartmata. Midagi ootamata. Midagi tundmata. Muidugi, tundes mõnda. Ühe-kahega seonduvat. Pidev kurbus. Ajutised piinad. Meeltesegadused. Närvivapustused. Nutuhood. Enesepiinamised. Magamata ööd.
Tagasi oma sügavaima olemuseni. Vigastatud rohkem, kui kunagi varem. Vigastatud sügavaimalt, kui kunagi varem. Keegi võttis endale õiguse lüüa nuga teise inimese hinge. Veremaigune maitse suus, mis vaid ükskõiksust tekitab. Vigastan ennast, nagu tema vigastas mind. Sest mul on ükskõik. Iseendast, teistest, kõigest. Surm on hirmuäratav aga surm on puhkus. Valikuvabadus. Mida hoiab vaos kohusetunne. Teiste inimeste ees.
Nädalavahetus möödus kui unenägu. Mistõttu tõi ka kohale lõplikkuse. Võrrelda päeva ja päeva. Tundi ja tundi. Muidu täiesti tühi, vormimatu, olematu inimene. Üritades endale mõttekust otsida või osta. Heakskiitu pälvida teades, et silmade sügavus on ja jääb tühjaks. Varjata üritades. Peita oma tühja identiteeti. Mis ühel hetkel leidis endale kuju. Vormi. Aga nagu liiga vedel tainas vajus peale vormi äravõtmist laiali. Samaks, ühtlaseks ja koledaks massiks. Laialivalguvaks vedelikuks.
Kohusetunde najal püsiv elav ja naeratav laip. Tõenäoliselt parandamatult vigastatud. Ükskõikselt vaikiv. Kui, siis ehk needust seadev. Kummitada oma eluajal ja pärast seda. Öösel ja päeval, ükskõik kus, ükskõik kelle juuresolekul, Teda. Mitte jätta rahule nagu minu hing ei ole rahule jäetud. Et ta ei saaks rahu enne, kui ta nägema õpib. Oma vigade tagajärgi. Jah, vigade. Ükskõik kui õnnelikule näole otsa vaadates teades, et see Teda õnnelikuks ei tee. Et see Talle rahu ei kingi. Ükskõik kui õrn puudutus, kui soojad sõnad. Et need mattuksid tema südames valusse. Et Ta saaks tunda seda tunnet, olla puudutatud selle piina poolt, olla jälitatud läbi kummituslike silmade, keha, puudutuste. Et ta kogeks kõike seda sama, mida ta kellelegi teisele teinud on. Sama sügavalt, lõikavalt, meeles püsivalt. Ja et ta enne ei tunneks hetkekski rahu enda südames, kui needus murtud on. Ja see needus on visatud õhku, küsimuseks Jumalale ja Kuradile, ükskõik kellele, kes kannab vastutust selle maailma ees ja eest.
Sa võid kõndida aina kaugemale, aga sa ei jõua kunagi minust kaugemale, kui praegu oled.

http://www.youtube.com/watch?v=NittUwHrHfA