Ma ei tea. Ma ei tunne oma olemust. Ei suuda endale aru anda oma tegusid. Kontrollida oma mõtteid või ütlemisi. Juhtida oma tundeid.
Robot, kellel puudub identiteet. Piirjooned ja selgus. Ma hajun iseenda käte vahel laiali kui udu. Ühtlane, tuim ja hägune mass.
Mere ääres sadas vihma. Samal ajal, kui kõndisin ühest otsast teise. Vihm peksis vastu nägu, vastu keha. Tuul puhus mere poolt. Kõik oli hall. Linna tornid paistsid ähmaselt läbi udu, läbi vihma. Kajakas istus kivil, sirgelt. Isegi vesi oli hall.
Nagu mina. Hall ja tühi. Keerlemas erinevatest emotsioonidest aga oskamata neid sõnadesse panna. Väljendada ennast.
Ma ei tea. Kuhu ma lähen. Milleks. Mis on mu siht. Mida ma tahan. Mida ma soovin. Kui ma midagi teen, siis ma ei tea miks. Kui ma meeltesegaduses ennast vigastaksin, siis ma ei oskaks hiljem öelda miks ma nii tegin. Pealiskaudselt on kõik planeeritud. Mis tuleb, mis võiks tulla. Aga mis on selle mõte, milleks, kuidas... Ma ei tea.
Ma ei tea. Kes ma olen või kuhu ma lähen. Ja ma ei oska. Ei oska ennast väljendada sõnades. Ei oska olla inimeste läheduses.
Ja üksindus on aina paremaks sõbraks. Ja tv seriaalid, mis lasevad osaleda teiste elus ja mitte elada enda oma. Ajutised üritused keegi olla või midagi teha. Mõningad igatsusväljendused segunemas loobumisega.
Lõpuks jäi vihm üle. Linn oli selleks ajaks palju lähemal. Ikka veel uduvines. Ja seal, mere ääres, kaldal oli enam kui 10 luike. Ilusad, suursugused. Raputamas oma päid ja tiibu. Jalutamas. Puhkamas. Ujumas. Vajamata mitte midagi enamat sellest hetkest.