It's late and morning's in no hurry
But sleep won't set me free
I lie awake and try to recall
How your body felt beside me
When silence gets too hard to handle
And the night too long

Raske on leppida. Minu tunnete olemus ning, ning nende vastamatus. Ja isegi, kui sõnade järgi nad on vastatud, ei ole see reaalsus. Minu tunded hõljuvad õhus, pöörlevad minu sees, teevad valusalt haiget, närivad ja piinavad mind, jälitavad mind, esitavad küsimusi, üritavad mõista, üritavad aru saada, üritavad üle olla, üritavad alla anda, üritavad ennast keelata, üritavad otsida kuskilt uhkust, üritavad minema kõndida, üritavad ükskõiksed olla, üritavad selja keerata, üritavad lasta Sul minna, üritavad olla suuremeelsed, üritavad olla tugevad.
Aga ei ole. Vaid on nõrgad, rumalad, teevad vigu, ei suuda lahti lasta, ei suuda selga pöörata, ei suuda leida ühtegi uhkusekübet, ei suuda leppida.
Seesmine vaikus on parem, kui kõik muu. Kui on võimalik üheks harvaks hetkeks unustada, jätta kirjutamata, väljendamata, reageerimata.
Ja ta on ilmselgelt minust üle saanud. Ja mina ilmselgelt mitte.

Either way it's suicide
Cars drive through in real time
You choose the stars in blue and white
I love you till i'm dead inside
Plastic eyes look milky white
And the violence makes things hard to hide
Our pale faces sink in time
Either way it's suicide