Täna sa kummitasid mind päev läbi. Unenägudest ma enam isegi mitte ei otsi pääsu. Kui sind seal ei ole, siis igatsen. Kui sa seal oled, siis tunnen valu. Ometi üritan igal hommikul jääda kauemaks unenägudesse, soovides mitte tõusta.
Kõiges mind ümbritsevas on sind. Bussiga sõites seisad sa ükskõikselt mööduvates peatustes. Kohvikus istudes kõnnid sa aknast mööda. Toas olles möödud sa aegajalt minust, räägid minuga või puudutad mind. Ja ma igatsen sind hulluseni, narruseni, kutsudes sind pidevalt tagasi, rääkides sinuga igal õhtul, paludes sind, anudes sind, naeratades sulle.
Üritades sind mõista või piiridesse seada, aga ei oska. Siiani ei tea ma sind ega su motiive. Siiani võin ma näha tuhandeid põhjuseid, ükski sobimata sinu silmade või sõnadega. Olles ühel hetkel hea ning teisel hetkel halb, pigem oled minu poolt kõigest tõlgedada üritatud. Aga sa ei ole. Sa oled nagu vari, stabiilne ja püsiv, aga hägune. Ma ei mõista sind.
Ja sina ei näe mind. Olles ehk kõige lähemal mu hägusele identiteedile. Midagi varjates ja endale hoides, eemale tõugates, põlastades, kõrgiks jäädes olen ma suutnud leidma olemuse kõigele muule peale iseenda. Sa ei saakski muud minu silmades näha, sest seal taga on tühjus. Seda ma sinu eest varjasin, nagu ka teiste eest. Seal taga ei ole inimestele omast headust, positiivsust. Seal taga ei ole midagi.
Minu jaoks oled sa lähemal, kui keegi teine või miski muu. Sind puudutan ma siis, kui panen midagi otsides käe vastu külma ja vihmast aknaklaasi. Siis, kui kõnnin läbi halli ja tuulise vihma. Siis, kui tahaksin kellegagi rääkida. Siis, kui tahaksin seltskonda. Siis, kui tahaksin üksindust. Sa oled igal hetkel mind segamas, mind eemale rebimas, mind köitmas. Sa paned mind igal hetkel nutma, kui ennast puudutan. Sa räägid minuga läbi arusaamatute ja tundmatute laulude ja sõnade. Sa vaatad vastu raamatutesse peidetud tähtedesse.
Ma ei armastanud sind su ilu, tarkuse, headuse, impulsiivsuse või mõne teise kaduva omaduse pärast. Ma ei valinud seda tunnet. Ma ei tahtnud seda ning uskusin enamuse sinuga veedetud ajast, et see pole tõeline. Mind ei kohutanud sõnad mis sa ütlesid või ütlemata jätsid. Mind ei kohutanud sinu teod või püüdlused. See tunne on olemas nii lihtsalt ja selgelt, nagu ta saab olla. Mul on ükskõik kõigest muust peale selle.
On segane, kas ma armastan kummitust sinust, kes mind piinab ja ennast pidevalt meelde tuletab. Või armastan ma mälestust mingisugusest kujutletud inimesest. Kõik on omavahel segunenud ja mu mõistus ei erista sind su vaimust. Minule olete te üks ja sama väidad ka sina.
Neli kuud olin ma sinuga ning neli kuud olen ma olnud sinuta. See ei tapa. See piinab hinge igal sekundil, igal õnnelikumal hetkel meenud sina ning igal õnnetul hetkel oled sa veel lähedamal. Ja ma ei luba sul lahkuda. Sa võid loobuda minust, asjadest, kõigest reaalsest. Aga samamoodi kummitan ma sinu unenägusid, mälestusi, südant ja hinge. Hoides sind ainult iseendale. Piinates sinu sisemust samamoodi, nagu sa mind.

Täna rääkisid sa minuga nende sõnade kaudu.
nevidím v tom zmysel
láska zmysel nedáva
keď človek zistí prečo vlastne ľúbi
v tej chvíly ľúbiť prestáva
zaváhal som a zišiel som z cesty
chyby sa robia no za ne sú tresty
Ja ma kuulsin sind.