noortekohvik

Sai avatud. Eile. Olin südamest rahul ja väga, väga väsinud. 2 aastat ja üks kuu. Igasuguseid rõõme ja muresid. Tohutult uusi inimesi. Ägedaid, toredaid, abivalmis ja abistavaid. Noori. Supermõnusaid. Organisatsioonide esindajaid. Väga palju üleelamisi. Ja arengut.
Ma olen väga nõudlik kõige suhtes. Aga eile, seal olles olin ma rahul. Ma ei tahtnud, et midagi teisiti oleks olnud. Kindlasti oleks saanud, aga mulle sobis ka kõik see, mis oli.
Ainuke asi, mida ma ei suuda mõista, on eestlaste järjekindel välise hindamine. Inimestes - kes kui palju kaalub, kus küünetehniku juures käib või millises solaariumis. Ning noortekohvikus. Minu jaoks on selle puhul oluline idee, tegevus, põhimõte. Mitte see, et laud nägi veidi kulunud välja ja diivan võiks olla nahast. Milleks? Milleks peab kõik olema särav-läikiv? Kas selline keskkond on parem? Loob sisse parema tunde? Istuda trendikas baaris ja rüübata paarikümne kroonist kohvijooki? Kas midagi ei võiks olla lihtsalt - lihtne, hubane, mugav? Kas ilus väliskeskkond muudab ka inimesed ilusamaks? Või hoopis igavamaks, tavalisemaks, pealiskaudseks?
Minu jaoks ei tähenda see midagi. Vaid see, et mul on ühes või teises kohas hea olla. Millegipärast minu puhul see ei toimi, et ilusate inimeste ja keskkonna keskel muutuksin enesekindlamaks või toredamaks. Pigem hoopis ebakindlamaks, vaadates kõiki neid 50 kiloseid, pruune, värvitud, ilusa naeratusega ja ilusate riietega inimesi. Ja mõeldes, kas nad tegelikult on ka sisemuselt nii ilusad? Kas on?
Üks kallis inimene käis kohvikus nädal tagasi, ja kommenteeris seda järgmiselt...
Girls, you must go there! It's awesome!
Like Equator, but better!
Somehow reminds me of Central Perk (of Friends) too
Am so proud of Karin and of what she has done!

Mõned aga ütlesid, et paljud asjad võiksid seal teisiti olla, paremini, ilusamad. Mitte nii koduselt. Teistsugused diivanid. Valgustus. Lauad. Teenindus. Esinejad. Võiks olla teistmoodi.

Ma ei taha välist ilu. Mul on kõrini sellest. Ma tahan, et mu sõbrad esiteks armastaksid iseennast sellisena nagu nad on. Sisemuselt ilusate inimestena. Ja kui nad tahavad ennast väliselt ilusana hoida, siis see on igati hea ja tore. Kuni see ei muutu oluliseks jututeemaks, kõige olulisemaks mureks. Sest see ei muuda inimest paremaks. Nii palju, kui mina näen, siis ainult ebakindlamaks. Ja seda ei ole vaja.
Ma tahan, et inimesed näeksid noortekohviku puhul head mõtet, mõnusat ja hubast keskkonda. Kohta, kus sa saad olla täpselt selline, nagu oled. Kunstiinimene, boheem, vabameelne, paks või peenike, värvitud või värvimata. Keegi ikka aitab sind seal, mitte eeldades et sa oma rahakotti tühjendad vaid eeldades, et sul on hea. Seal ei hakka kunagi olema seda, mis on teistes Tallinna kohvikutes. See ei võistle kunagi vs-i, moskva või mõne muu kohaga. Sest ta on teistsugune. Ja mina tahan, et ta nii ka jääks. Sest minu jaoks on sellel kohal oma hing, sisemine olemus. Isegi, kui väline on tavalisem ja armetum, kui teistel trendikohtadel. Minu jaoks on ta ilusam kõigist teistest. Ja ma hindan inimesi, kes suudavad seda näha. Ja ma loodan, et ühel päeval suudavad kõik mu sõbrad seda näha.